Madi pereblogi: Minu poeg. Kaheaastane.

Madiken, Emmede Klubi toimetus
Madiken, Emmede Klubi toimetus 23. jaanuar 2018 15:20

Fotod: Joanna Jõhvikas


Alustan oma poja kolmanda loo kirjutamist, loen esimesi kahte ja mõtlen, et on ikka täielik digimon teine.

Kui Jass beebi oli, siis sain kirjutada, et temast mõnusamat polegi olemas. Ta aina magas ja magas, kui ärkas, siis aina naeratas ja naeratas. Ta ei nutnud ilmaski ja armastas enim lihtsalt vaikselt kellegi süles pikutada. Nagu olen mullu tabavalt kirjutanud – oleksin võinud teda kaisutamiseks inimkonna tuju ja moraali parandamiseks välja rentida.

Jassi esimesel sünnipäeval sain kirjeldada hoopis teist masti mehikest. Sellist, kes laseb endale ligi vaid ühe käe sõrmedel kokku loetava hulga inimesi (emme, issi, mana, tädi Rael). Teisi kõiki kartis. Nagu tuld. Nagu olen mullu tabavalt kirjutanud  – meesterahvastest ei julgenud ta isegi kaarega mööda käputada, ammugi ei tohtinud ükski võõras talle otsa vaadata.

Täna, Jassi teisel sünnipäeval saan jälle täiesti uutmoodi lapsest kirjutada. Kutsume teda kodus naaskliks, sest tabavamalt ei saakski kirjeldada. Tema eesmärgid elus tunduvad olevat: kõik loomad ära taltsutada, kõik asjad ära lõhkuda, kõik snäkid ära süüa. Ja siis hästi, hästi, hästi palju kaisutada.

_DSC7942_DSC7946_DSC7977

Kaklevad kassid? Muidugi ta sööstab vahele. Mis siis, et nägu kriime täis. Kaks saba peos on ikkagi kaks saba peos. Võõrad suured koerad? Muidugi on tarvis selga ronida ja ratsutada.

Enne laste saamist remonti tehes me pelgasime küll, et valge diivan, valged seinad – kindlasti pisikesed näpud sõidavad oma suurte vildikatega kõigest sellest üle. Lilled tuleb kõrgemale tõsta, muidu kistakse potist välja. Telekas seinale kinnitada. Kuid meie üllatuseks ei tekkinud Maikaga neid probleeme. Ta pole tõesti kunagi joonistanud asjade peale, lõhkunud ainumastki tarbeeset või mänguasja.

Kuid siis võttis Jass jalad alla. Ja kõik näevad, ja müristavad ka… Enda arvates oleme kodu toonud pigem kvaliteetseid mänguasju ning tihti leiame end üllatununa küsimas, et kuidas, kuidas on üldse võimalik nii kõva asi purustada? Jass on ju harilik naaskel, mitte mingi kuvalda! Kusjuures pigem pisemat sorti naaskel – kaheaastasena sama suur, nagu Maika üheaastasena. 11 kilo, 82 sentimeetrit.

Pealeistutav auto, mille pärandas minu ristiõele 15 aastat tagasi tema sõber, mille ta pärandas edasi oma väiksele sugulasele, kust see tuli ristiõe kaudu uuesti Maikale, kust Jassile. Jassu tahtis ju ainult kapoti alla vaadata, mis parata, kui nutti pole ja toore jõu tagajärjel kapott eemaldus. Lauri lapsepõlvest pärit 30 aastat vana suur ja tugev mänguauto, mis pidas vastu tema, tema noorema venna, vennalapsed ja Maika. Jassu tahtis juba esimesel päeval teada, mis võiks selle auto kabiini sees olla – pole tema süü, et see lahti ei käinud. Me oleme oma seltskonnas tuntud pigem ohutusele liigagi palju mõtlevate vanematena, aga mingil moel olen ma ikkagi juba kaks korda süüa tehes mingit imelikku põrinat kuulnud, tahatubadesse tormanud ja avastanud, et Jass on pääsenud remondituppa, saanud kastist kätte akutrelli ning annab rahulikult uuele põrandale takka. Issi ja vanaisa on ju ka remondimehed, eksole? Teleka ekraan on meil katki kahest kohast. Termomeeter pole kunagi sama kraadi peal nagu mina ta jätan, pesumasina programmist rääkimata.

Jassi parim sõber on muidugi Maika. Ja Maika parim sõber on Jass. Praegu siis selline iga. Kui üks midagi saab, siis küsib teisele ka. Kui pole teist terve päeva näinud, siis nutiskletakse ja kurdetakse igatsust. Kolisid just ühte tuppa ka ja vabalt mängivad seal või hoovipeal kahekesi. Kui sel suvel ma tundsin esimest korda, et kolmese ja ühesega kodus olla on kõige raskem töö maamunal ja mu ankrutrossid lihtsalt katkevadki ära (kirjutan sellest keerukamast perioodist peatselt eraldi), siis praegu hakkan juba vaikselt vilju noppima. Äkki tõesti on need kõige raskemad esimesed aastad möödas. Mõlemad magavad enam-vähem terve öö. Söövad ise. Joon ahju ees kohvi ja jälgin terrassiuksest aia peal kahekesi müttavaid lapsi. Mu kahene ja mu kolmene.

_DSC7752_DSC7750

Armastusest ka. Minu kassike. Seda on raske sõnadesse panna. Nende tunnete sügavust on raske nõnda kirjeldada, et väheldaseks ei jääks. Ja et ebaõiglasena ei kõlaks. Ma armastan mõlemat last ühepalju, aga erinevat moodi – nagu enamus emad vist? Just Jass on mulle õpetanud, kuidas neid kahte siiralt ja sügavalt armastada, aga ka kuidas seda armastuse tunnet päriselt nautida. Kui Maika väike oli, siis ma tundsin, et see emaarmastus on minu jaoks liiga suur – see paneb südame valutama, ma ei oska piisavalt hea olla. Siis tuli Jass ja õpetas. Ma arvan, et see on seotud nii sellega, et naised saavad tihtilugu emana küpseks teise lapsega, aga paljuski ka sellega, et Jass on murelaps. Temaga on sellest hüpotroofia diagnoosist alates olnud nii palju muret, et mul polnudki muud võimalust, kui emaarmastusega kaasnevast murevalupingest lahti lasta ja armastus lihtsalt voolama päästa.

Täna on Jass kaheaastane ja me magame kaisus. Ma arvasin, et minust ei saa üldse kunagi inimest, kes kellegagi kaisus magas. Siis avastasin, et oma küljeluu vastas on ikka päris hea olla, aga lastega ühes voodis ikkagi magada ei tahaks. Vanemate voodi – see olgu ikka vanematele, ja üldsegi on võimatu magada, kui keegi sind puksib ja mööda voodit ringi väänleb. Nii Maika kui ka Jass magasid beebina meie voodiga ühendatud oma voodis, mis sobis suurepäraselt, sest nad küll eraldi, aga siiski turvaliselt lähedal, et hingamist kontrollida, köhatusi kuulda, pai teha, käest hoida. Siis ühel septembrikuu päeval ronis Jass minu kaissu ja enam ära ei läinud. Hakkasin teda tagasi tõstma, aga avastasin, et ei taha – mõnus on. Järgmisel päeval voodeid üles tehes tõi Jass oma patja ja teki ise meie voodisse, minu kõrvale. Kui ma olen üritanud neid tagasi panna, siis jõllitab mind altkulmu, hingepõhjani solvunud, ja tarib kõik ohkides tagasi.

Pool aastat magasimegi nii, siis kolisime uude koju. Mõtlesin, et ideaalne aeg õpetada Jass koos Maikaga oma toas  oma voodis magama. Lõunal ta magabki rahulikult seal ja õhtul lähevad ka koos, aga kella kahe ajal öösel tuleb patspatspats ja pistab oma pisikese käe mulle pihku. Võiksin tagasi tõsta, aga ei taha. Lihtsalt ei taha ja kõik. Mis siis, mis teised arvavad. Meie põsed tahavad koos olla. Ja ta ei puksi ega väänle mööda voodit üldse, päriselt!

_DSC7926

Möödunud aastal kirjutasin, et näed – sündis hüpotroofiaga, enneaegsena, kaks kilo, aga esimeseks sünnipäevaks pole trikiga algusest enam jälgegi. Täna ma nii öelda ei saa, sest Jassi tervisest on viimase aasta jooksul saanud ikka paras farss, mille üle oleme saanud nii esiti nutta kui ka tagantjärele naerda.

Kõik algas sellest, et eelmisel talvehooajal hakkas tal kõri rägisema. Alguses arvati, et vast viirus. Siis, et küllap on vinduma jäänud viirusest saanud mingi põletik. Prooviti ühte ja teist antibiootikumi. Asjata. Jõudsime otsaga lastehaiglasse, kus võeti hoolsalt analüüse. Välistati ussid, sest mõned neist võivad samuti köha ja sarnaseid probleeme tekitada. Siis avastati suust ja ninaneelust vohamas Haemophilus Influenzae B – sama bakter, mis tekitab väikelastel surmavaid meningiite ja mille vastu me üldjuhul riikliku kava järgi vaktsineerime. Jass oli arstide otsusel vaktsineerimata. Kange topeltantibiootikumikuuriga raviti see bakter välja, kuid oh imet – räginad ei kadunud.

Järgmiseks arvati, et küllap siis astmaeelne seisund. Ikkagi enneaegne, mis kätkeb endas hingamisteede haiguste ohtusid. Lisaks juba kolm antibiootikumikuuri saanud, mis samuti tõstab astma tekkeriski? Mitu head kuud kuulusid meie igapäevasesse repertuaari katsed Ventolini, Pulmicorti, Flixotide’i ja Prednisolon-Richteriga, kuid Jassi kõri rägises edasi.

Kevadel seadsime sammud allergoloogi-pulmonoloogi juurde, kes võttis vereproovi ja diagnoosis tugeva piimaallergia, keskmise munaallergia, banaaniallergia ja kerge nisuallergia. Pool aastat seesugusel dieedil, aga Jassi kõri? Rägises edasi. Dieedi negatiivne efekt – poole aastaga võttis ta juurde vaevu 500 grammi ning langes üheksakilose pooleteiseaastasena jälle kasvupeetuse kaalukategooriasse. Siis sattusime lastehaiglasse, kus meil õnnestus saada tõeliselt suurepäraste spetsialistide käe alla. Uuriti veel ja veel (täpitestid negatiivsed) ja otsustati, et allergia see kindlasti pole.

Järgmiseks saadeti meid novembris, umbes aasta aega pärast kõrirägina algust, larüngoskoopiasse. See on protseduur samasugune nagu gastroskoopia ja igasugune muu -skoopia. Peenikese toru otsas on mikroskoop, mis aetakse uurimist ajavasse elundisse, Jassu puhul nina kaudu ninaneelu ja kõrisse. Ma pole vist kunagi osalenud niivõrd hoolival ja põhjalikul arstivisiidil – Ida-Tallinna Keskhaiglas, kus protseduuri läbi viidi, ootasid meid ees kõriarstist, pulmonoloogist ja logopeedist koosnev meeskond, kes leidsid diagnoosi põhimõtteliselt minutitega. Kõik need ravimid, kõik need dieettoidud – täiesti asjata! Jassil on lihtsalt sedasorti kõri ehitus, mis põhjustab suukaudsel hingamisel rägisevat häält. Põhimõtteliselt on tema kõrikaar oluliselt väiksem, kui teistel samas vanuses lastel. Midagi erilist see endaga kaasa ei too. Adenoidi võiks ära lõigata, sest see ei mahu nii pisikesse kõrisse, mille tõttu on tekkinud valehambumus ning tulevikus võib ta breketeid vajada. No ja intubeerida on teda keskmisest keerukam – nagu beebit. Meile öeldi kohe, et larüngomalaatsia ja teised sarnased probleemid on enneaegsetele ja hüpotroofikutele tüüpilised. Et see asi siis selge.

Aga siis on kõik need asjad, mida keskmisest väiksem kõrikaar kuidagi kohe välja ei vabanda. Kas ma juba mainisin, et juulis käis ta asfaldile kummuli, lõi omal esihambad paigast ning nüüd on need mõlemad juurepõletikus ning ootavad juureravi? JUURERAVI KAHEAASTASELE!? Ma ei hakka meenutama kõiki neid kordi, mil ta on stabiilselt kahel jalal paigal seistes ümber kukkunud või lustlikult ukseavast mööda, peaga vastu seina kepsutanud, aga toon välja sellised eredamas seigad nagu põleva metallahju otsa koperdamine, saltoga trepist alla minemine, jalaga lükandukse alla kinni jäämine, tibatillukese õunatüki käes lämbumine, nii et näos pea kõik kapillaarid lõhkesid. Minu vanaema, kes hoiab ühel päeval nädalas Maikat ja ühel päeval nädalas Jassi, kutsub Jassut oma väikseks elevandiks, sest teate küll seda lugu, kuidas üks meest kurtis, et tal on nii väike tuba, siis toodi talle tuppa elevant, ning kui elevant ära viidi, ei tundunud tuba enam üldse nii väike.

Ise ei saa Jass üldse aru, et ta pole parajalt paks mees oma parimais aastais ja osav eluvetes möllaja. Alati suure vapruse ja entusiasmiga põrutab edasi. Ja mulle ta ongi parim.

_DSC7936

_DSC7976_DSC7941_DSC7980_DSC7940

Aa, ja lõpetuseks üks iseloomukas asi veel – tüüp on totaalses sõltuvuses oma paganama riisipiimapudelist. Kui keegi julgeb seda norida ja arvab, et tema laps küll ei oleks, siis olete lahkesti oodatud meie kingadesse. Võtke siis kõrvatropid kaasa ja mingi mask ka, ta põrutab päris kõvasti.

 

Palju õnne sünnipäevaks, mu kassipojake!

Kommenteerimiseks pead sisse logima Registreeru

ZOOMBOOK

ZOOMBOOK fotoraamatud
VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse sinu nutitelefonist

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse ...

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide talletamine fotoraamatusse

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide ...

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule 1000 raamatu kinkimisega

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule ...

Emmede Klubi lugejate sünnituslood

Sünnilugu: Kuidas Georg siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Georg siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Armin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Armin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kadriliis siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kadriliis siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Karl siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Karl siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Saara siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Saara siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Heilika siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Heilika siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Hugo siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Hugo siia ilma sai

Värskeimad blogipostitused

Kristi blogi: Minu imetamisteekond

Kristi blogi: Minu imetamisteekond

Kristi blogi: Mitu last on minu täiuslikus peremudelis?

Kristi blogi: Mitu last on minu ...

Marise blogi: "Mina ise"

Marise blogi: "Mina ise"

Gerri blogi: Suvised lihtsad toidud - laste lemmikud kartulikotletid!

Gerri blogi: Suvised lihtsad toidud - ...

Kristi blogi: Mul ei ole laste suureks kasvamisega kiiret

Kristi blogi: Mul ei ole laste ...

Huggies® mähkmed - sinu lapse igaks arenguetapiks

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim kaitse Sinu beebi õrnale nahale

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim ...

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants püksmähkmed!

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants ...

Raseduskalender

Sisesta oma viimase menstruatsiooni kuupäev, et välja selgitada, mitmes rasedusnädal sul hetkel käsil on.
Logi ennast sisse, et raseduskalender salvestada!
Registreeru