Täna tahan kirjutada oma sõbrast. Sõber on keegi, kellega koos on olla hea, kes tuleb siis, kui sa teda vajad. Minu sõber tuleb ja toob alati kaasa päikese! Teate seda tunnet, kui Vaikus saab parimaks sõbraks? Kui sa ootad tema tulemist, ootad seda järjekordset võimalust olla koos. Kuidas tema ilmumisel täidab keha imeline hellus ja kergus, pole piiranguid ega raame. On mina ja minu sõber – Vaikus.
Täna ta tuli just siis, kui mul oli tahtmine end kohvitassiga diivanile istuma sättida ning mitte midagi teha. See on ka üks ütlemata hea sõber – mittemidagitegemine. Tegelikult ju polegi olemas seda mitte midagi tegemist, sest igale olekule on inimene andnud tähenduse. Lamad liikumatult – lamamine. Tegevus ju seegi. Liigitan selle passiivseks tegevuseks, sest aktiivset tegutsemist ju sel ajal ei toimu. On vaid südametöö ja vere ringlemine ja hingamine ning keha naudib. Meel samuti.
Ma puhkan. Ma olen. Mul on külaline – Vaikus. Ma ei tee mitte midagi ja selle tulemusena ma kosun, tervenen, õitsen ja säran. Ma ei anna endast mitte midagi, aga samal ajal saan vastu tohutult palju. Ja kord päevas ma seda endale ka luban. Sest ma vajan seda. Minu keha vajab seda. Minu mõtetehulluses aju vajab seda.
Saan aru, et mõtted ongi need, mis mind liikuma panevad, tegutsema ajendavad. Ma mõtlen vaikselt oma peas, mida ma järgmiseks teen ja siis juba teengi. Aga kui ma ei mõtleks, kas siis oleks kõik tegemata. Samas ma ju unest ärkamist ei mõtle ette? Lihtsalt tulen sealt muinasjutumaalt tagasi reaalsusesse ja esimene asi, mida näen on mulle naeratavad lapsesilmad.
Öeldakse, et esimene mõte ärgates mõjutab meie päeva. Seepärast olen üks õnnelik inimene, et saan ärgata särasilmade paistel ja kalli kaasa värskelt valmistet kohvilõhna peale. Siis jõuangi vaid mõelda, kui armas on meie pisike pesamuna ja kui kallis on mees, kes ärkab enne mind ja teeb valmis turgutava kohvijoogi. Ning olla tänulik järgmise elada antud päeva eest!
Minu lapsed on minu õnne põhjuseks ja elumõtteks. Minu elukaaslane on minu suurim toetaja ja minu armastusekarika täitja. Minu salajane kõige suurem sõber on aga Vaikus. Vahel ta tuleb ootamatult, lihtsalt ühel hetkel on ta kohal. See võib panna mind korraks mõtlema, kas see on võimalik? Kas ma saan seda tõesti endale lubada? Ja kui see sõber siis ennast seob minu ümber nagu soe sall ja mitte kuhugi ei kao, siis saab tõeks, et ongi võimalik. Mul ongi see kallis sõber, keda mõnikord pean pikisilmi ootama, kohe paar päeva ei tule ta. Aga siis, kui kohale jõuab, on temast rõõm ka suurem ja säravam.
Seesama Vaikus võib olla ka teistele sõbraks. Mõnikord ma märkan, et elukaaslane on ta enda kõrvale istuma kutsunud ning nagu mehed ikka, vaikivad. Vaid silmad räägivad, mida süda tunneb. Ja kui mees saab olla Vaikuses, siis temagi süda rõõmustab ja hing terveneb ja päev on helgem. Kipun lihtsalt aeg-ajalt seda nendevahelist semutsemist kadestama ja astun oma jutuga nende olemisse. Siis saangi teada, kui tähtis on sõber Vaikus ka minu elukaaslase jaoks.
Meie pere lapsed armastavad samuti seda külalist. Mõnel päeval on ta kohe eriti innukalt nende tubadesse hiilimas. Paotad ust, jõuad vaid vaadata oma lapse sinisilmadesse ja sealt vaatabki vastu Vaikus. „Kuidas sa end täna tunned?“ ja vastuseks kõlab: „Hästi!“ Kõik! Lase mul nüüd olla iseendaga... Loomulikult lasen, sest tean, kui vajalik on vahel kuulata vaid kella tiksumist, tuulesosinat või oma hingamise rütmi.
Olete te kunagi näinud, kuidas ämblik koob võrku? Mõni ehk on. Olete te kunagi kuulnud, kuidas ämblik koob võrku? Ei usu... Aga imelistel uduhommikutel tuleb ka seesama nähtamatu pärlikee ilmsiks. Nii saab inimenegi nähtamatust vaikuseseansist ammutada abistavat jõudu ja meelerahu. Jätkata edasiliikumist eluradadel värskelt ja selgelt, märgates ehk senini udus olnud vajalikke valikuid.
Me kõik vajame seda.
Mitte sellepärast, et ma olen ema – kohustuste, vastutuse ja rõõmudega, vaid ma olen eelkõige inimene. Mitte sellepärast, et mu elukaaslane on isa – kohustuste, vastutuse ja rõõmudega, vaid ta on eelkõige inimene. Mitte lapsed – kohustuste, vastutuse ja rõõmudega, vaid nad on eelkõige inimesed.
Maris
Kui tihti saad Sina nautida vaikust ja rahu?
