Olen kasvanud peres, kus vanemate sõnad lastele olid esimese korraga kuulamiseks ja neis olevad korraldused vastuvaidlemata täitmiseks. Karm aeg, mõtlen praegu, ise juba peaaegu 25 aastat ema olles. Kindlasti on sellise kasva(ta)mise jälg ka minu enesehinnangus, minu oskustes ja oskamatustes, minu väärtushinnagutes, minu iseloomuomadustes - selles on nii head, kui ka halba. Ei ole mina veel kohanud ühtegi üdini head ega ainult halba inimest.
Enim kuuldud sõnumitest on mind mõjutanud üks ema kuldreegel:
Kui midagi teed, tee hästi või ära tee üldse!
See on mind saatnud alati, nagu nähtamatu õlalekoputus. Seda tunnen alateadlikult iga tegevust alustades. Mis te arvate, on see inspireeriv ja julgustav või pigem kammitsev ja ärevust tekitav? Lapsena tahtsin olla vanematele hea laps nagu lapsed ikka. Mul ei olnud vaja teha ulakusi, et mind märgataks. Ma ei osanud seda tähelepanu tahtagi, sest kahe vanema venna kõrval pesamuna tütrena kasvades sain seda niigi. Mina valisin mittemeeldimise asemel meeldimise, ehkki ma siis ei teadnud, et see oli väljateenitud tasu "hea laps olemise eest".
Kõplasime, harvendasime, korjasime saagi, puhastasime, ladusime hunnikusse ja loopisime lõpuks äravedamiseks traktorikasti pool pühapäeva peedipõllul, (mis oli tol ajal meie ainuke vaba päev koolist). Juba siis ma teadsin, et kui ma teen halvasti, tuleb mul see uuesti teha. Koristasin iga laupäev meie kolmetoalist korterit (sest koristamine on ju ometi naistetöö), siis ma teadsin, et kui ema leiab voodi alt kasvõi ühe tolmurulli, tuleb mul see kõik uuesti teha. Triikisin igal pühapäeval enda ja vendade sinised vormipluusid ja kaelarätikud ning viikisin vendade pükstesse laitmatud viigid (sest üks korralik tütarlaps peab oskama pesu triikida-viikida), siis ma teadsin, et kui mõni korts emale silma jääb, tuleb see mul uuesti teha.
Kuidas ma siis ei tahtnud olla hea laps, kui õhtul tohtisin vanemate voodis und oodata, kui ema mulle raamatut ette luges (ehkki ma ise oskasin juba enne kooli lugeda, meeldis mulle neid lugusid nii väga kuulata). Loomulikult tahtsin ma olla hea laps, sest siis tegi isa õhtul elutoa diivanilaua tühjaks, tõi sinna searasvaga kaetud sibulaleivad ning otsis välja mängukaardid või doominonupud ja neil oodatud õhtutel õppisin ma koos vendadega selgeks nii mõnegi lastele mittemõeldud kaardimängu.
Karm, kuid just sellised vanemad ma endale valisin! Seesama rangus, kord ja distsipliin on mind kujundanud just selliseks inimeseks nagu ma täna olen. Samas on minu südames ka otsatu tänutunne just selle nõudlikkuse ja tegude kaudu jagatud armastuse eest!
Tänaseks on mind emaks valinud neli kõige armsamat last. Mul ei ole reeglit, mille järgi jagada hellust ja hoolt, armastust ja austust – see kõik on vabalt, igal pool ja igal ajahetkel nende jaoks olemas. Minu südames on küll üks reegel – minu kui ema kohus on neile samuti seljakotti tarkusi eluteele kaasa anda. Piilun ikka vahepeal neisse pooleldi valmispakitud seljakottidesse, et märgata, mis seal on ja mis seal ehk olema ei peakski.
Kõige vanema tütre kotis on tarkus tulla toime igas eluraskuses, julgus eksida ja abi küsida, töökus, korraarmastus, enda tervisest ja heaolust ning lähedastest hoolimine, abivalmidus.
Keskmise tütre kotist leian sihikindluse, julguse jääda igas olukorras kindlaks oma arvamusele, julguse olla erinev, tarkuse, musikaalsuse ja loovuse.
Minu poja seljakotis on praegu juba oskus märgata abivajajat, kuulamise oskus, enda tunnete väljendamise oskus, viisakus, täpsus ja enesedistsipliin ehk seesama reegel - kui midagi teed, tee hästi!
Noorim tütreke on veel päris alguses oma kujunemises ning kasvamises, aga juba on mul koti põhja sirgeks ja siledaks lapitud mänguasjade koristamise oskus. See, mida ta ise sinna lisab, selgub kooskasvamise aastate möödudes.
Kõikide kotis on aga samas koguses emaarmastust, hoolitsust ja hoolimist, üleannetuste andestamist, heategudest rõõmupisaraid, koosveedetud ajast õnnetunne ning ainult parimad soovid igaks ettevõtmiseks elus, neisse sisendatud eneseusk ja teadmine, et koduuksest võid sisse astuda ükskõik kui suure murekoormaga. Ma olen alati teie jaoks olemas!
Olen südamest õnnelik, et mul on just need lapsed. Igaüks on mind kasvatanud ja õpetanud. Igaüks on omamoodi pärl minu emaks olemise kees ja hiilgavad igaüks omamoodi, oleneb millise nurga alt vaadata. ❤
Igal pärlil on oma särav külg – oskused, saavutused, mis mind emana õnnepisarateni liigutavad.
Millised Sinu lapsepõlvekodus kehtinud reeglid on Sulle positiivse või negatiivsena meelde jäänud?
