Peagi on ukse ees jõulupühad, mille jooksul enamus inimesi kulutab oma aega ja raha, et varuda lähedastele ja armsatele inimestele midagi rõõmustavat. Iga kell panustan mina kingitustesse, mille tegemine on „sundinud” mind saajale mõtlema ja tema soove ning eelistusi arvesse võtma. Ehk siis tahan leida kaubandusest või valmistada ise midagi sellist, mida nähes on õnnelikud nii kinkija kui kingisaaja. Täna jätan kingituse kvaliteedi ja ehk ka väärtuse kõrvale ning mõtisklen hoopis koguse üle.
Kas vähe või palju? Kui vähe on vähe ja kui palju on palju? On see üldse mõõdetav ja kui, siis milliste kriteeriumite järgi?
Lapsevanemana võin omast kogemusest väita, et jõuluajal lastele neid üllatusi ikka tuleb - lasteaia/kooli loosipakid või siis kõigile ühtemoodi ja kindlasti pereringis koju kuuse alla. Suguvõsaga ühine koosistumine päädib ka tavaliselt taadile salmi lugemise ja kingitustega. Head tuttavad ja sõbrad, kes jõuluajal külas käivad, võtavad ikka laste jaoks midagi kaasa.
Seega päris palju õnnehetki, üllatusmomente, äraarvamispõnevust ja avamisrõõmu ning pabereid-paelu-kinkekotte. Ja kui kink käes, siis lisandub veel mängulust, õnneõhin, lugemis- või vaatamisrõõm, tahan-kohe-selga-panna-palumised jne.
Siinkohal ongi alati tore jälgida lapsi ja vaadelda millises järjekorras kingitused kasutust leiavad. Loomulikult mängib suurt rolli lapse vanus ning eluolu ja kodune kasvukeskkond. Mida noorem laps, seda kindlamalt võin väita, et mänguasjad saavad esimesena tähelepanu ja kingitud rõivaesemed võetakse kasutusele vastavalt tujule või vajadusele. Teistkümnetes eluaastates lapsed või pigem noored rõõmustavad mõne kauni ehte, muu ilutoote või kauaoodatud tehnikavidina üle ja asuvad õhinaga seda kohe kasutama.
Olen oma vanematelt lastelt küsinud, kas nad soovivad mitut väiksema rahalise väärtusega kingitust või ühte ja hinnalisemat, siis on samuti vastused sõltuvad ikka igast konkreetsest lapsest ja tema iseloomust. Nii eelistabki üks ühte ja teine teist varianti. Seega kallimate kingituste puhul tulevad mängu varasemad soovid ja kokkulepped ning kingi saamise hetkel jääb suur üllatusmoment siis ära. Aga vähemalt saab laps asja, mida ta ise on soovinud.
Isetegijana on enamasti minu poolt kingikotis midagi enda loodut, minu käekirjaga, raamitud südamest tulevate heade soovidega. Näiteks võib leida kingikotist äsjavalminud randmesoojendajad, lisaks küünlatule nautlejale mõnus aroomiküünal ning teades saaja maiustuste eelistusi, siis ka karbike tema lemmikut. Fotohuvilisena kingin tihti mõne hästi väljatulnud foto, millel ümber taas oma käega valmistet raam. Armastan ka juurde lisada foto sünniloo või põhjenduse, miks ma saajale just sellise foto valisin kingituseks.
On seda vähe või palju?
Maris
Millised on kinkimise põhimõtted teie peres? Kas valmistad mingi osa kingitustest ka ise?
