Elu on mind hellasti hoidnud ja kätelgi kandnud. Elu on mulle andnud maailma parima kingituse. Need on minu lapsed, minu elu õied - seda kindlasti, aga samas ka minu elu nurgakivid. Olen seda mõtet kaua endas kandnud, aga just praegu märkasin, et laste arv on ju ühe igati väärt ehitise jaoks suurepäraselt sobiv - 4! Igaüks on mind oma olemasoluga vorminud, silunud minu teravaid servakesi ja mis peamine - õpetanud. Mida olen õppinud kasvades koos oma pojaga?
Mõni päev tagasi seisin selle minust ikka päris palju pikema noore inimese kõrval, õnnelikult õhates, silm härdast tundest märg, kui meie väikese mõisakooli direktor andis imeilusas saalis talle üle klassitunnistuse koos kiituskirjaga. Ma olin tänulik. Ma olin rõõmus. Ma olin kurb. Ma olin uhke. Uhke oma poja üle ja enda üle. Me oleme seda väärt!
Kolm aastat tagasi tulime soojal suvepäeval kahekesi mööda rohelusse uppuvat kastanialleed esimest korda selle sama maja juurde. Kusagil on kindlasti keegi, kes oskab minu tuhandele küsimusele vastata. Mõisahoone on vana, aga väärikas. Peasissekäigu ees õitsevad kuninglikud roosid, fuajees tervitab meid, nagu ma hiljem teada saan, selle maja hea haldjas - majahoidja, kellel on kuldsed käed igaks tööks ja kuldne süda iga pisimagi mure ära kuulamiseks. "Trepist üles ja paremale, sealt leiate õpetajate toast kindlasti mõne õpetaja," saadab tema juttu sõbralik naeratus. "Milline ilus hoone", jõuan mõelda sel ajal, kui mu lahtised suvekingad nagisevaid trepiastmeid loendavad. Hästi hoitud...
Leidsime õpetaja, kes rõõmuga meile maja tutvustas ning mina talle meie kooliastujat. Tuli ta ju eelmisest koolist 24-lapselisest klassist ja üldse mitte koolis käia tahtva poisina. Õppis ta vaid sunniviisiliselt ning läbi minu ja tema pisarate, vihahoogude ja asjade nurka loopimise. Jõudsin öelda, et meie Raiko on ehk pisut raske kohaneja ja ega seda õpihimu tal ka suurt pole, mille peale õrnalt naeratav õpetaja ütles vaid: "Küll me saame hakkama, ainult meil polegi sel õppeaastal 4. klassi. Järelikult teeme, sest nüüd on meil õpilane." Tegime ringi peale põnevate käikudega hoonele ja saime kinnitust, et oleme 1. septembrist igati oodatud.
Kõik minu kahtlused, kõhklused, küsimused ja hirmud leidsid aja möödudes lahendused. Raiko sai endale liitklassis käies ka klassikaaslased. Õpetajad olid kõik toetavad ning mõistvad, kui 4. klassi kevadeks saime ka spetsialistide poolt kirjaliku kinnituse, et Raikol on pervasiivsele arenguhäirele omased tunnused. Oli kergemaid ja raskemaid päevi, aga mitte ühtegi sellist, kui Raiko poleks tahtnud kooli minna.
5. klassis vahetus nii klassijuhataja kui ka klassiruum. Oli selgitamisi, oli paar konflikti ühe poisiga, aga huvi koolis käia ja õppida oli olemas. 6. klassi alguseks jõudsid paberid ka õppealajuhataja kabinetist edasi Rajaleidjasse ning nüüd kinnitati kirjalikult Raiko vajadus individuaalse õppekava järele. Tehtud! Kui varem kasutas Raiko meie omavahel kokkulepitud ühte vaba päeva kuus puhkamiseks rõõmuga, siis 6. klassis ei vajanud ta seda kordagi. Raiko rahulik, minu emasüda rahulik ja õpetajad vaid nendivad, et aeg on Raikole hästi mõjunud.
Ja siis jõudiski kätte kooliaasta viimane pidulik aktus, mil Kabala kooli vilistlaste nimekirjaga liitus meie Raiko. Lõpetaja vanemana palusin sõna ning väriseval häälel ning heldimusest liigutatuna ütlesin kõigile õpetajatele oma südamest tulevad tänusõnad. Ükski kool ei ole parem ega halve. Heaks või väga heaks kujundavad selle inimesed. Selle maja inimesed on sama erilised nagu Raiko isegi. Inimesed, kes vaatasid alati silma, ka siis, kui Raiko seda teha ei tahtnud. Inimesed, kes kuulasid Raiko eest ka siis, kui ta ise selleks oma kõrvad sulges. Inimesed, kes naeratasid ka siis, kui Raiko ise seda ei suutnud. Inimesed, kes tõeliselt hoolisid.
Kõige soojem ja tähtsam tänu kuulub sulle, kallis poeg! Et sa oled mind õpetanud kuulama su harvade sõnade taha ning märkama neis peituvat sügavat sõnumit. Et sa oled õpetanud mind olema ehe, mängima oma rolle eluteatris ilma maskita. Et sa oled näidanud mulle, kui tähtis on oma tunnetest aru saada ja kui palju aitab nende sõnade abil väljendamine. Et me oleme koos kasvades kokku kasvanud suurepäraseks tiimiks, et meil on kummalgi teineteiselt tuge leida ja teineteisele abi pakkuda. Et sa valisid mind oma emaks!
Uus september toob meie ellu uued teed ja uued valikud. Uus kool, uued inimesed, uued harjumised. Olgu kõigil uutel inimestel, kes Raiko ellu tulevad, vaid aega ja tahtmist. Kuulata, mõista, märgata ja aktsepteerida. Mina olen koostööks valmis. Loodan, et leian ka edaspidi endale tuge õpetajatelt ning Raikole rõõmu klassikaaslastest.
Täna olen südamest tänulik ja sinu üle uhke, kallis Raiko!
Maris
