"Miks sa pead kogu aeg neid pilte tegema?" kuulen ikka ja jälle meie pere vahepealsete laste suust, kui pesamuna Täpike miski "põnevaga" hakkama saab. Iseenesestmõistetavalt on viimase pooleteise aasta jooksul lisandunud meie pere pildipanka juba sadu fotosid sellest väikesest inimesest.
Enamasti on pildina või videona jäädvustatud kõik "esimesed", et oleks tulevikus lihtsam vastata arvukatele küsimustele stiilis:
"Millal ma esimest korda ise istusin?"
"Millised olid minu esimesed kingad?"
"Mis näoga ma esimest korda lisatoitu sõin?"
Eredamad hetked jäävad meelde, aga on palju sellist, mis elukiiruses lihtsalt ununeks või kaob selle kirju-mirju maailma avastamise vahele ära.
Sellepärast ongi mul telefon või kaamera alati käepärast, sest minul võivad need mälestused ju olla, aga Täpikesel endal esimesest paarist eluaastast kindlasti mitte. Sellepärast teengi pilte kodus ja külas, metsas ja mere ääres, eest ja tagant, ülevat alla ja alt üles. Ainult magavast inimesest ei tohtivat pilti teha, seega on mul tõesti ainult üks selleteemaline foto, sest siis magas Täpike esimest korda oma voodis.
Ja pole sugugi harvad need õhtud, kui võtame riiulist välja just nende tänaseks kenadeks noorteks inimesteks sirgunute suured paksud albumid ja laseme aga mälestustel end tagasi nende lapsepõlve kanda.
"Oh, seda kleiti ma mäletan! See mulle tohutult meeldis!"
"Ihhii, issi on nii lahe nende kahekümne patsiga, mis ta endale pähe lasi teha!"
"Selle äraõitsenud võilille leidsin ma tee äärest siis, kui me lasteaiast koju jalutasime ja vihma kätte jäime!"
"Millal sa mu juuksed lühikeseks lõikasid?"
"No näed, kui meil poleks neid hetki fotodena alles, kas sa siis suudaksid samamoodi meenutada meie toredaid tegemisi, käike ja inimesi, kes meie eludest on läbi käinud?" esitan omaltpoolt küsimuse vastu.
Mõlemad nõustuvad, et tegelikult on ikka jube äge vaadata, milliseid riideid nad lapsena kandsid, milliste mänguasjadega nad mängisid, millised olid soengud, milliseid toite sõime ja milliseid kurb-naljakaid seiku on juhtunud - suvalistes kohtades keset mängu magamajäämine, põletamiseks kogutud paberikasti tühjendamine, ümber läinud hommikuhelbed toapõrandal või aukllikuks lõigatud lilleline diivanikate.
Just nende imeliste hetkede nimel olengi suurima rõõmuga oma lastega kodus nii kaua, kui vähegi võimalik, et mitte jääda ilma ühestki esimesest naeratusest, esimesest kallistusest, esimesest ise söömisest, esimesest paist kassile ja issile jne. Need on hindamatud mälestused, mis kannavad meid terve elu. Neile igapäevaselt mõtlemata aitab teadmine, et ma olin lapsena hoitud, ületada paljusid eluraskusi. Just seetõttu saavadki meie parimad klõpsud ka paberkandjale, et kunagi üheskoos istuda mõnusasti diivanil ning astuda samme mälestustemaal ja meenutada, millised nad lapsena on olnud.
Minul endast need mälestused puuduvad. Ju on nad kuhugi sügavale peidetud kindlal põhjusel, sest mäletama hakkan ennast alles oma sünnipäevahommikust, kui sain 10-aastaseks. Fotosid sünnist sinnani on minust ei rohkem ega vähem, kui kuus. Üksi voodil, ema süles, ühe venna süles, teise venna süles ja kaks perepilti. Ja ema-isa kahjuks ei mäleta ka minu lapsepõlvest suurt midagi...
Mäletan oma kooliajast meie armsa klassijuhataja soovitust: tulekahju korral päästke võimalikult palju fotosid. Sest kui te kaotate kodu või halvimal juhul mõne kalli inimese, siis jäävad teile mälestused neist fotodena. Südamest soovin, et seda kunagi kellelgi vaja ei läheks, aga mõte on õige ja hea.
Kas fotosid lastest saab olla liiga palju?
Maris
Kas ka Sulle meeldib oma laste kasvamist piltide abil jäädvustada? Kas eelistad seda teha telefoni või peegelkaamera abil? Kas vaatad ka ise tihti oma lapsepõlvefotosid?
