Teate, meil on külaline.
Ükspäev lihtsalt sisse astus.
Täpike ta võttis vastu - see
"MINA ISE"- nimeline.
Lapsel kohe elu teine,
ärgates ju sõber platsis.
Õhtuni jääb meie seltsi,
käsikäes neid näha võime.
Muidu poleks tal ju viga.
Kõik, mis tarvis teha, sujub.
Ainult aeg, mis selleks kulub
võrdub topelt minutiga.
Me näitaks talle juba ust,
kuid palju head on temas ka.
Laps õpib, eksib, harjutab.
Ja meil jätkub kannatust.
Saab selga lõpuks pluus ja püks,
läeb vahetusse vasak-parem.
On selge mütsi pähepanek
mis siis, et jalas sokk vaid üks.
Las kohuke see muudab kuju,
kui väike käsi seda avab.
Ei maitse muutu sellest palal,
küll ehk Täpikese tuju.
Sest "ISE" ei saa hakkama
ja aidata end ka ei luba.
On kõrgeid noote täis me tuba
ning põsel pisar voolamas.
Siin ongi AEG vaid parim abi.
Las möödub minut, kolmas, kuues.
On selged paljud oskused uued,
kui "ISEGA" koos ta kõike tegi.
Ka rõõmus pilk ja naeratus
on meie abimehed,
sest väike inime suuri tegusid tehes
vajab meid ja üht suurt kallistust.
_________
On külalised head ju korda kaks,
kui astuvad me uksest sisse
ja kui sätivad end äraminemisse.
Loodan, et oodates meil püsib jaks..
