Me elame kõik oma elu. Omamoodi ja omapäraselt (neid kahte sõna tahaks isegi lahku kirjutada, mõte on siis kohe teine). Ja see ongi hea, et igal inimesel on oma elu lugu. Igas loos võib leida selle loo autorile meelepärase, omase ja lemmiku sümboli, pildi, kujutluse, mis aeg-ajalt ilmub meie lähedusse. Kui me oleme aru saanud, mis see on, siis märkame seda igal pool enda ümber.
Minu sümbol siin elus on "süda". Varem arvasin, et see on seotud emotsionaalse seisundiga – armunud olles on kõik südamest ja südamlik. Aga märgates pannkooke küpsetades südant pannil või kapsast viilutades südant lõikelaual, hakkasin arvama, et oluline polegi meeleseisund, vaid iga elatud päev. Iga tänane on tähtis.
Teine, mis endas elujõudu ja elurõõmu kannab, on "naeratus". Kui võimas on selle mõju vaiksel kurbusehetkel või säraval õnnehetkel. See on alati kaasas, alati olemas, alati käepärast, kui keegi vajab lähedust, hellust, hoolimist, lohutust, julgustamist, tunnustamist. See on nagu salarelv viha, ängistuse, hirmu või nukruse vastu. Nii otsin naeratusi piiritus taevalaotuses kui ka väikeses vihmapiisas.
Jah, käsu peale naeratamine ei pruugi olla südamlik ja siiras. Aga kui märkan inimese naeratust ilma sundimata, tema enda soovil, siis see on ilus. Naerataja on ilus, sest oma naeratusega ta avab end ja nii lubab mul piiluda oma hinge sisse. Kui inimene avab natukenegi naeratuseks oma suu ja talle vastatakse naeratusega, siis ta annab sel teel ära osakese enda headust ning samas võtab vastu teise inimese pakutava. See on headuse keel, mida räägime sõnadeta, vaikides.
Täna tahan rääkida ühest erilisest naeratusest. See on ainult minu enda kogemus, sest mul puudub kokkupuude teiste samasuguste inimestega. Meie peres kasvab Raiko, 13-aastane autismitunnustega poiss. Ilus, tark ja osav. Saab enda ja elamisega hästi hakkama, kui talle antakse tegutsemiseks aega, kui tal on oma ruum ja koht, kus olla. Kui tal on ümber inimesed, kes mõistavad, kes hoolivad, kes arvestavad tema erilisusega ja kellel on samuti aega - kuulata, märgata, olla olemas.
Kõik oleks justnagu parimas korras ja ei vajakski seda teema lahkamist siin, ent ometi on minu emasüdames olnud üks "aga" juba päris mitu aastat. Raiko võib olla nii koolikeskkonnas kui väljaspool seda seltskonnas viisakas ja arvestav, kuid seda omal tõsisel moel. Mehed, mõtleme ehk? Tõsised ja asjalikud ning jätavad tundelisuse naisinimeste pärusmaaks.
Kas saab laps olla liiga tõsine? Kus on kirjas, kui palju peaks inimene naeratama? Millise mõõdupuuga mõõdetakse inimese naeratuste intensiivsust? On vaid meid ümbritsevate inimeste arvamused ja hinnangud selle kohta, mis ei tohiks meid üldse mõjutada, kuid kuhugi naha vahele ikka jäävad pesitsema, kui see on kord juba välja öeldud.
Õnneks pole ma kuulnud seda kusagilt mujalt ega kellegi teise käest, et Raiko on tõsine "nagu väike vanainimene", sest lõbusas tegutsemishoos väljendab ta oma rõõmu nii naeru saatel kui õnnesäraga silmis. Kuid igapäevaselt on ta selline omas maailmas tasa toimetav tegelane. Praegu ma tean, et see on täiesti temalik käitumine, aga juba aastaid varem ootasin temalt seda lapselikku siirast rõõmu, elevust.
Ei, ma ei taha oma last muuta või panna teda raamidesse, et nii on õige ja nii peab. Olles seda märganud, olen teadlikult otsinud olukordi, kus inimese loomuses on oma head tuju väljendada naeratusega näol ning neid talle pakkunud. Et ei korduks see, kuidas ta väljendas oma pahameelt umbes 5-aastaselt, kui keegi tema kulul nalja tegi: "Mina ei tee midagi nalja pärast!" Ma tean, et tal ongi raske nalja mõista ning ta ise on ehk paar korda üritanud nalja visata, aga elus on nii palju tõsidust, et õnnelik naeratus või lausa rõkkav naer kulub alati ära.
Nii olengi püüdnud teda "oma ruumist" välja saada - küll meelitades, küll kindlameelselt kaasatulemist soovides ning pakkuda erinevaid elamusterohkeid käimisi ja tegevusi. Loomulikult ootab mind alguses temapoolne vastuseis ja "Kas ma pean?" , kuid peale toredalt koosveedetud aega olen rahul mina ning tema näol väikestki naeratusejupikest nähes on see tõestus ka tema rahulolust.
Viimased naeratused leidsin ja jäädvustasin meie vahvalt perereisilt mere äärde.
Kuidas sarnastes oludes emad-isad oma laste naeratused üles leiavad - on see loomulik ja igapäevane või vajab samuti väheke pingutust?
Maris
