Kui tihti kuulsin lapsepõlves ma sellest kahest sõnast koosnevat hüüatust. Küll ütlesid seda kodus ema-isa, suguvõsa uhisüritustel tädid-onud, koolis õpetajad... Mure oli vist isegi vanematel minu "küüru" pärast täitsa olemas, kui juba toonane küla oma "perearst" ütles, et "tuleb luuavars ikka selga siduda, kui muu ei aita". Seda ütlust ma mäletan, aga see ei mõjunud mulle kuidagi. Mõjuma hakkas peotantsuõpetaja juhitud tähelepanu sellele, kuidas meie hoitud rüht annab nii palju juurde kogu tantsule, sinu enda partnerist rääkimata. Või oli rohkem põhjuseks vanus - põhikooli lõpetades tekkis juba tahtmine poistele meeldida?
Kõndides vaatasin ma vahetult oma jalgade ette, mitte pea püsti, selg sirge, pilk kaugusesse või vähemalt paar meetritki endast edasi suunatud. Samas pole ma jooksnud ka kellelegi sülle ega vastu tänavaposti. Lihtsalt kindlustunne ja tasakaal kadusid pilku maast tõstes ära. Täna käib minuga igal sammul kaasas tugev enesekontroll - pea hoian püsti, õlad surun alla, kõhu tõmban sisse ja seda hetkeni, mil pilk otsib taas kindlat pidepunkti üsna jalgade läheduses, et siis jälle otsast alata.
Paar nädalat tagasi käis meie pere Väikevend kooliarsti juures kevadisel kontrollil. Jah, meie väikeses mõisakoolis on see täiesti kohapeal olev teenus olemas, mine ainult üle tee asuvasse arstipunkti. Kuna kool on väike, (meie noormees on nt. ainuke 6. klassis), siis käib seal terve kool. Peresid on ju igasuguseid. Võib-olla mõne jaoks on see hädavajalik, et vähemalt kooliarst paar korda aastas lapse füüsilisele arengule pilgu peale viskab.
Kaal - igati normis, pikkus - ohhoo! 13-aastane ja 180cm. No kasvuaeg siis järelikult praegu, vererõhk normis, hammaste tervishoid - korras (külastame regulaarselt hambaarsti kontrolli eesmärgil), nägemine - kannab prille (silmaarsti külastame samuti vastavalt vajadusele), aga üks murettekitaja ikka oli - rüht! Kas rühivead võivad olla pärilikud?
Meie Väikevend on lapsest saadik olnud omamoodi liikumisega - tema kõnnak on selline hõljuv nagu väikesel haldjal. Veel möödunud aastal märkasin teda mööda külateed koolist koju tulemas hüpiksammudega - "õnneliku lapse sündroom" on tal täiesti olemas. Üheskoos jalutades ikka vaatan tema astumist. Mida ma märkan? Ka tema vaatab oma jalgu, pingsalt... Kui tavaliselt liiguvad inimese käed kõndides keha külgedel ette-taha, üldjuhul vasak jalg ette-parem käsi ette; vasak jalg taha-parem käsi taha, siis tema kõnnib käed peaaegu liikumatult kõrval. Ja ongi "küür" seljas. Kas selline kehahoid on põhjendatav tema autismispektri häire olemasoluga?
Iga kord, kui ma olen tema kõrval ja me kõnnime koos, juhin tähelepanu, et ta tõstaks pea püsti ja julgustan teda oma keha vabaks laskma. Tema vastus minu soovitusele on nagu paljude teistegi asjade puhu täiesti temalik: "Mind see ei häiri. Mul on nii hea kõndida. Ma ei näe sellel mõtet!". Umbes sama nagu nimede suure tähega kirjutamine või lause lõppu kirjavahemärgi panemine. "Miks ma pean?", ehkki reeglid on selged.
Tema kirjutuslaud, mille taga ta päris palju aega veedab, on tema kasvuga kooskõlas. Aga tihti näen teda siiski üsna ümmargusena nii seal kui ka söögilauas istumas ning pean jälle meelde tuletama "Selg sirgu!" Nägemine on kontrollitud, mistõttu ta ei peaks end ju ettepoole kallutama nt kirjutamisel või joonistamisel, mida ta tõesti teeb ääretult pisidetailse täpsusega. Mõnikord istub ta hoopis oma voodil, mis on laua kõrval ja on madalam kui tema tool, nii et ta peakski ennast sirutama, et hästi laua peal soovitud tegevust teha - nt trükkimisel arvutiklahvideni ulatuda.
Seega - kümneid kordi päevas tuletan lapsele meelde, et istugu sirgelt ja astugu sirgelt, aga ega ma kogu aeg ta kõrval pole ju. Ja lõppude lõpuks on see ju minu soov (nii ta mulle korduvalt on ka öelnud), et ta oleks sirge ja sihvakas noormees. Kuna tal endal sisemist soovi oma kehahoiakut muuta pole, siis on ka keeruline selgitada talle selle vajalikkust. Magamiseks kulub inimesel päris palju aega ja nii peaks voodi olema tema arenevat keha toetav ja samas oleks seal hea välja puhata. Kust leida abi õige madratsi ja padja valikul?
Mida ma saaksin veel teha, et selle murega tegeleda ja aidata tal mõista, miks seda talle endale vaja on? Kas on viimane aeg reageerida ja leida äkki abi füsioteraapiast või olen juba hiljaks jäänud?
Maris
Kas ka Sinu lapsel on rühi ja õige kehahoiakuga probleeme olnud? Kuidas olete lahenduse leidnud? Mida oskaksid Marisele soovitada?
