Miiu pereblogi: Lastekirjandusest, lemmikraamatutest ja lapsele lugemisest

Meie pere jaoks on unejutud kõige iseenesestmõistetavam osa meie argirutiinist ja lugemine toimub kaks korda päevas – lõuna- ja ööune eel. Olen kindlal veendumusel, et raamatute abil võib lapsepõlv kujuneda tavalisest sadu kordi huvitavamaks ja mängud seda põnevamaks, mida rohkem lugusid ühe väikese inimese pähe koguneb. Rääkimata sellest, kuidas lugemus inimese olemust defineerib ja mismoodi silmaringi avardab. Leian, et raamatutarkust alahinnatakse kahetsusväärselt tihti ja näen, kuidas internetis arvamusliidritena esinevatel inimestel kasvõi kõige klassikalisematest lasteraamatutest omandatavad tarkused selgelt vajaka on jäänud…

Meie vanem tütar hakkas raamatute vastu suurt huvi tundma juba õige varakult ning pooleteise aasta vanuses olid tal selged kõik traktorid, kuumaõhupallid, kombainid, gerberad ja koolibrid, mis ta pildiraamatutest vastu vaatasid. Esimese unejutuna hakkasime talle ette lugema Ellen Niidu “Suurt maalritööd”, mis oli lahutamatu osa meie pereisa lapsepõlvest ja mis paelus väikelast juba ainuüksi oma kaunite illustratsioonidega. “Suur maalritöö” on siiani meie vaieldamatu lemmik ja peale pesamuna ei ole selles peres küll ühtki inimest, kellel terve raamat sõna-sõnalt peas ei oleks. Võite kindlad olla, et jõuluvanalt kingipakke lunastades kulub see trikk marjaks ära. :)

Edasi tulid meie ellu Roosad Pirukad, Õunarüübid ja Videvikusärad – suur ponihullus ei toonud kaasa üksnes meie kodutare mattumist ühtlase ponikihi alla, vaid ka poniteemalised multifilmid ning raamatud. Kuigi olin ponitemaatika suhtes esiti (leebelt öeldes) skeptiline olnud, selgus peagi, et ponilood on üllatavalt kenasti kirjutatud, südamlikud, pisut humoorikad ja vägagi õpetlikud. Lugesime ja loeme neid lugusid tänaseni suure-suure rõõmu ning huviga! Mida ei saa öelda ühe kohutava Barbieraamatu kohta, mille tütreke kunagi jõulukingiks sai ja mis on nii rumal, halb ja pikk, et paha hakkab. Arvake, kas laps pidas seda tükk aega Maailma Parimaks Raamatuks, mida talle iga päev vähemalt korra ette lugeda tuli? Konkurentsitult raskeim aeg mu elus…

Nüüd on käes aeg, mil neiu on raamatute nautimiseks sada protsenti küps – seda muidugi juhul, kui loo sisu teda haarab. Sünge ja psühholoogiliselt raske sissejuhatusega “Võlur Oz” (mille ta raamaturiiulilt ise välja valis) oli tema jaoks igav ning olles esimesed paar peatükki kannatlikult ära kuulanud, palus ta lahkelt luba joonistama suunduda. See aga oli seni ainus raamat, millega me edu saavutanud pole. Nelja aasta vanuses on meie laps võimeline end raamatukangelastega samastama, pisut keerukamaid kirjanduslikke kujundeid enda jaoks lahti mõtestama, vihjeid haarama ja järgmiste lõikude sisu ette ennustama ning loetut (kuuldut) hiljem täiesti arusaadavalt ja detailselt edasi jutustama. Tänu sellele oleme talle muuhulgas ette lugenud “Klaabu”, H. C. Anderseni “Vankumatu tinasõduri”, Charles Perrault’ muinasjutukogumiku, “Naksitrallid”, Juhan Saare “Mängu”, “Bullerby lapsed”, “Pipi Pikksuka”, Roald Dahli “James ja Hiigelvirsiku” ning Carlo Collodi “Pinocchio”.



Viimased kolm osutusid eriti suurteks hittideks ja on, olgem ausad, ka ühed tõeliselt toredad ja lustakad lasteraamatud, mida kindlasti kõigile väikestele raamatusõpradele soovitame. “Pinocchio” on tempokas seiklus, mille käigus tuleb ette ebamaiselt palju erinevaid äpardusi ja mis on üsna konkreetne sõrmeviibutus kõigi laiskade ja lohakate suunas. Vaatamata üsna rangele moraalile on jutustuse toon siiski südamlik ja lapsesõbralik, mistõttu sobib see ka vaatamata mõningatele küllalt… värvikatele olukorrakirjeldustele ka väiksematele lastele. “James ja hiigelvirsik” on Roald Dahlile iseloomulikult humoorikas ja fantaasiarohke seiklus, mille pisike peategelane on kurjade täiskasvanute süül kannatanud karjuva ebaõigluse all, millest uute toredate sõprade (ja muidugi ka terakese maagia) abil pääseb. Miks me “Pipi Pikksukka” armastame, ei pea ma teile vist pikemalt selgitama…



Minu meelest ei ole ainutähtis, et raamat oleks sõnastatud lapsele eakohases keeles. Oluline on lapsele talle võõraid sõnu, väljendeid ja kõnekäände jooksvalt lahti mõtestada. Muidugi on oluliselt lihtsam sõnad lihtsalt ennetavalt asendada, et mitte diskussiooni langeda ja ülearu aega viita. Tegelikkuses on see aga kergema vastupanu tee – selmet lapsele lugedes sõna “karabinjeer” asemel “politseinik” öelda, on mõistlik võõras sõna siiski välja öelda ja põgusalt selgitada, mida see tähendab ja miks selline sõna üleüldse olemas on. Iga väiksemgi selgitus avardab lapse maailmapilti ja aitab tal teksti üha paremini haarata ja analüüsida. Olen õppinud, et väikelast ei ole kunagi mõtet alahinnata – nende õppimisvõime ja teadmisjanu on hämmastavad ning ei ole midagi, mis nende jaoks liiga raskestimõistetav oleks. Lisaks teen ma iga natukese aja tagant või enne lugemahakkamist pausi, et lapsele küsimusi esitada ning paluda tal loetut mulle oma sõnadega ümber jutustada. Mis eelmises peatükis juhtus? Miks peategelane tundis hirmu või kurbust? Miks juhtus nii nagu juhtus, miks öeldi seda, mida öeldi, miks ühel või teisel teod olid nii- või naasugused tagajärjed? Nii aitame me teineteisel raamatu sisu paremini mõista ja muudame koosveedetud hetked mõtestatud kvaliteetajaks, mis on igasuguse ühistegevuse juures äärmiselt oluline moment – et kõik osapooled oleksid hinge ja südamega asja juures. 

Kui tihti Sina lapsele loed või temaga raamatuid vaatad? Millised on teie pere kõige lemmikumad lasteraamatud, mida teistelegi Emmede Klubi lugejatele soovitada tahaksid?