Pärast seda kui M oli sündinud, tegin talle ja issile musi ning nemad koos lastearstiga suundusid kõiksugu protseduure tegema. Mina lamasin opilaual ja nutsin lahinal õnnest. Arstid ja õed küsisid pidevalt, kas kõik on ikka korras, miks ma nutan? Läbi väriseva ja nuuksuva hääle tuli ainult: "ma olen nii õnnelik!"
Paar minutit pärast pereisa ja laste lahkumist tuli tuppa õde, kes luges uhkelt ette:"Esimene kaksik, tütarlaps. 2440 grammi ja 46 sentimeetrit,APGAR 9-9. Teine kaksik, poisslaps. 2886 grammi ja 48 sentimeetrit, APGAR 9-9. Palju õnne!"
"Nad on nii pisikesed! Ainult 2440 grammi - see on ju udusulg," mõtlesin. Ja APGAR 9 tähendas ainult head - teadmist, et meie lapsed on terved ega vaja kõrvalist abi. See tegi mind nii õnnelikuks! Üks suurimaid hirmusid raseduse ajal oli see, et äkki kumbki meist ei saa nendega pärast sündi koos olla. Õnneks sai issi nad kohe enda rinnale nahk-naha kontakti ja istus mind oodates nendega 45 minutit. Alguses oli see talle suur ehmatus, et pisteti lapsed rinnale ja jäeti üksi.
Peale laste sündi hakati mind vaikselt kokku õmblema. Valu ma ei tundnud, ainult imelikku raputamist kõhus. Vahepeal tundsin, kuidas keegi väga pika ja peenikese asjaga mulle ribideni ulatus, mis oli natukene ebameeldiv. Küsisin iga viie minuti tagant, et kaua veel, sest ma tahtsin nii väga oma beebidega kudrutama minna ja peikat kallistada. Lõpuks, kella kümne paiku, tehti viimased õmblused, veeretati mind teise voodisse ja siis sain juba sünnitusjärgsesse palatisse, kus ootasid mind ees minu kolm kõige kallimat!
Enesetunne oli esialgu imeline. Arst koguaeg rõhutas, et see läheb hullemaks. Kui kella kahe paiku peretuppa saime, sain aru, mida ta mõtles. Ma värisesin üle kere ja tundsin kohutavaid emakakokkutõmbeid. Kokku kestsid need intensiivselt kaks päeva ja hiljem imetamise ajal veel umbes nädala. Peretoas õpetati meile laste puhastamist, räägiti üldised asjad üle ning jäeti meid üksi. Kell neli õhtul otsustasin end voodist püsti ajada, sest paigaldatud kateeter tegi natukene haiget. Esimene õhtu ja öö möödus meie jaoks pisut segaduses - mida me nüüd nende lastega pihta hakkame?!
Meile oli üsna üllatav see, et arstid ja õed käisid korra päeval läbi, küsisid kas kõik on okei ja läksid järgmiste inimeste juurde. Olime natuke pea ees vette visatud, aga meile see sobis, sest abi küsides rääkisid kõik arstid meil erinevat juttu. Lõpuks talitasime ainult enda sisetunde järgi. Käidi ja kiideti, et saame nii hästi hakkama - ise nii noored ja veel esimeste lastega! See tegi tuju tõeliselt heaks.
Kokku veetsime me haiglas kokku neli ööd. Meid oleks juba kolmandal koju lastud, aga kuna R sünnikaal langes 2300 grammi peale, siis taheti näha, et ta ikka juurde võtab. Me olime juba igavusest hullumas, õues olid viimased ilusad ilmad ja meie pidime palavas palatis istuma. Õnneks käisid meil mõned sõbrad ja lähedased külas ning üritasime nautida veel seda, et ise ei pea süüa tegema, koristada praktiliselt midagi ei ole ja pesuhunnik ei vahi nurgas silmad punnis otsa.
Kui arst teisipäeval meid välja kirjutama tuli, lausa lendasin ma voodist püsti! Eelnevalt ukerdasin natuke vaevaliselt üles, aga nüüd olid kõik valud suurest õnnest unustatud. Pakkisime kiiresti asjad kokku, tankisime lastel kõhud veel täis, et nad autos rahulikud oleksid ja hakkasime koju minema! Autoga liiklusesse minna oli nii hirmus, me vist kulgesime terve tee 40'ga.
Kui me olime jõudnud oma uue, alles remondijärgus oleva kodu lähedusse, keeras peika autoga maja ette. Ma natuke ärritusin, et miks me nüüd siin oleme, palun lähme koju! Seal oli ju kõik täiesti pooleli! Alles eelmine päev oli ema saatnud pildi selgitades, et hakkas tapeeti panema ja põrandaid ei ole. M ainult naeris, võttis lapsed turvatoolidega ja ütles, et lähme nüüd koju. Kui olin uksest sisse astunud, avanes mulle selline vaatepilt:
Sel ajal kui mind lõpurasedana enam remonti tegema ei lubatud ja me haiglas olime, olid meie sõbrad ja pere terve korteri salaja lõpuni ehitanud! Ma puhkesin nutma ja ei suutnud uskuda, et see kõik tõsi on. Et keegi mulle kunagi midagi sellist teeks! Käisin kõik toad läbi ja nutsin endiselt, lõpuks ärkas M üles ja oli minu nutust ning uuest keskkonnast täiesti traumeeritud.
Vähe sellest, et meil on nüüd kaks imeilusat beebit, on meil ka võrratu uus kodu!
