Raqueli elu kaksikutega: Lutist võõrutamine

R ja M said lutid suhu haiglast koju jõudes ehk kuskil
neljandal elupäeval. Algusest peale on nad neid kasutanud ainult 
magades, vankris ja turvatoolis. Niisama chillides me lutte neile
suhu ei pista ja siiani pole selleks ka vajadust tekkinud.
Küll märkasin ma, et lutt ei ole neile ilmtingimata vajalik, mistõttu
sündiski otsus sellest loobuda.

Uurisin internetist mismoodi ning millal võõrutada. Põhiline soovitus oli
lutilt ots ära lõigata ja lapsega see prügikasti visata. Ma lugesin, et 
kõige parem aeg võõrutamiseks on vahemikus kuus kuni kaheksa kuud, kuna
laps ei oska lutti nõuda ja tema imemisvajadus on vähenenud. Meie lapsed 
ise lutti küsida ei mõista ja kui see neil mängumatil kõrval on, jätab see nad
külmaks. Seega mingisugune ära viskamine ja lõikamine ei annaks tulemust. 
Hakkasin üha tihedamini vankris lastelt lutti ära võtma ning seejärel ka juba kodus 
uinakuteks ja ööuneks. Peale seda otsustasin, et kõik- ei annagi rohkem! Möödas
on nädal ning võõrutamine on olnud üsna edukas.



M'il ei ole mingit vahet kas tal on lutt või ei. Paar päeva tagasi oli tal
kõhuga probleem, mistõttu ta öösel ka oksendas. Vaeseke oli nii kurb ja 
väsinud, et mul oli suur tahtmine talle lohutuseks lutt anda. Kaine
mõistus koputas õnneks õlale ja sain aru, et olen teinud ära nii suure 
töö. Miks seda nüüd nullida? Last saab lohutada teda kaissu võttes, tema
käest kinni hoides, paitades, rääkides ... mitte ainult lutiga! Ma ütleks, et 
ta isegi uinub lutita paremini. Enne oli koguaeg probleemiks luti suust välja
kukkumine, mille peale läks kohe kisa lahti. Ja ööuni on muutunud paremaks!
Ta ärkab ainult kaks korda ja sööb öösel poole väiksemaid koguseid.
Põhiliselt tahabki ta ainult vett juua. Võmalik, et see on ka vanusega tulnud ega
oma mingitki seost lutita magamisega.

R'iga on olukord olnud natuke keerulisem. Ta kipub üle väsima ja
siis võime teha ükskõik, mis tsirkust, aga tema lihtsalt ei maga. Olen
üritanud teda päeval tihedamini magama panna ja õhtul peame lihtsalt ise
natukene vapramad olema. Alguses hakkas ta oma sõrmi lutsutama ja
see tekitas minus suurt hirmu, sest sõrme ju otsast ei lõika! Õnneks on see aina 
vähenenud ja usun, et tulevikus pole see probleemiks. 



Peale ärkamist on nad natuke tundlikumad ja väga kergelt ärrituvad- nendel 
hetkedel olen luti suhu pistnud. Nüüd on rõhk tähelepanu hajutamisel. 
Sel puhul aitavad kõik laulvad ja krabisevad mänguasjad.  Näiteks kingiti neile
matt, mis teeb vastavatele kohtadele vajutades erinevaid hääli - koer, kass,
lehm, klaver, trompet jne. Samuti meeldib neile pudelisse pandud riis, mida 
on tore veeretada, peksta ja närida. Uneajal viivad mõtted mujale meie kodus
täiesti asendamatu laulev unejänku ja väike kaisukas.

Lutt ei ole halb asi ja meie jaoks oli see teatud hetkedel esimestel elukuudel
asendamatu. Üksi poes olles oli hea kindlustunne, et lutti suhu pannes ei pea 
ma neid sülle võtma ja saan lastega kiiresti koju tõtata.
Linnaliiklus on niigi pingeline ja kaks tagaistmel karjuvat last teevad olukorra 
ainult hullemaks. Seega oli lutt ka nendel hetkedel suureks abimeheks.
Samuti aitab luti kasutamine uuringute kohaselt vältida hällisurma riski. 
Samas võib see rikkuda imetamist. Näiteks meie lapsed olid nii nõrgad, et luti 
imemine väsitas nad väga ära ja rinda nad enam ei jaksanudki hästi imeda.
Juba suurema lapse puhul avaldub negatiivne mõju kõne arengule ja hambumusele.

Millal Teie oma lapsed lutist võõrutasite ja kuidas?

PS! Kui soovid mu tegemistel ka igapäevaselt silma peal hoida, siis
jälgi mind Instagramis SIIN!