Raqueli elu kaksikutega: Marteni esimene haigestumine

Raquel Kulijev
Raquel Kulijev 19. oktoober 2017 17:17

Mõned nädalad tagasi olime Marteniga haiglas. Ma pole enne tundnud, et pean end nii tugevalt vaos hoidma, seisma kõige eest, pidevalt hirmus ja teadmatuses magama.

Oli täiesti tavaline neljapäev ja minul algas lõunast kool. Sel korral tuli lapsi hoidma minu ema, mitte lapsehoidja. Panime koos lapsed magama ja lippasin kiirelt kooli. Esimene tund oli poole peal, kui ema saatis pildi ja ütles, et Marten on väga viril ja kuum. Minu jaoks oli see suur üllatus, sest kodust lahkudes oli Marten täiesti korras ja elurõõmus nagu alati. Palusin emal talle palavikualandajat anda, aga ta ei julgenud - küünal tundus talle nii julma asjana. Ka meie puhul ei olnud ta julgenud küünlaid kasutada. Kodus polnud ka ühtegi kraadiklaasi, sest lapsed pole reaalselt iial haiged olnud. Üks oli, aga see läks katki ja ma ei näinud vajadust uut osta. Ausalt öeldes vihastasin ma natuke oma ema peale, sest ta lubas küünla paigaldamiseks kiirabi kutsuda.  Tellisin ruttu takso, sest mul oli kergem ise see alandaja panna ja Martenile toeks olla, kui et emal lasta sellise asja pärast kiirabi kutsuda. 

Jõudsin koju ja sain kohe Martenit katsudes aru, et tal on tõsiselt kõrge palavik. Töötasin justkui autopiloodil- kõik riided seljast, mähkmed jalast, märja rätiku sisse. Andsin emale ta sülle ja läksin naabritelt kraadiklaasi küsima. Sekundiga, reaalselt sekundiga, tõusis temperatuur 40 peale. Ma ei näinud mõtet seda tal kauem all hoida ja helistasin kohe kiirabisse. Marten oksendas ja nuttis, tal oli nii paha. Mind valdas nii kohutav süütunne selle üle, kuidas ma julgesin oma ema peale pahane olla. Tal tõesti oli õigus ja ta ei kutsu iial mind ilma põhjuseta kuskilt tagasi, kui ta lapsi hoiab. Mul oli ja on siiani nii valus, et emas nõnda kahelda sain

Meid viidi kiirabiga Mustamäe Lastehaiglasse ja tehti esmane kontroll. Arvestades meie eelnevaid kiirabiga kodust lahkumisi, pakkisin kaasa kõik ööbimiseks vajalikud asjad. Endale ühe komplekti riideid, Martenile mänguasju, riideid, süüa, juua. Ma olen kuulnud Lastehaiglast palju head ja mul on äärmiselt kahju, et meie selle hea osaks ei saanud. Üks arst oli meiega tore ja rääkis, et temal on ka kaksikud. Teised olid nagu robotid ja pigem pahandasid kui Marten nuttis. Aga tal oli ju nii-nii paha olla... Lastehaiglast saadeti meid ühe vereproovi põhjal koju ja öeldi, et ju on mingi viirus.

Läksin otse apteeki ja ostsin kontaktivaba termomeetri, Nurofeni siirupi ja lisaks igaksjuhuks veel küünlaid. Mu ema viis Rosanna ööseks Mareki vanematele, et me saaksime öösel vaid Martenile keskenduda. See otsus oli ka väga õige, sest me istusime praktiliselt terve öö temaga üleval. Mina ei julgenud magada ja kraadisin teda kogu aeg ning seejärel jauras ta ise, sest tal oli jälle nii paha. Hommikul tundus juba, et asi hakkab paremaks minema. Marek läks Rosannale järgi ja mina panin Marteni magama. Ja siis ta ärkas jälle oksendades - 39 palavik. Kutsusin kiirabi ja palusin, et teda uuritaks põhjalikult. See ei saa olla viirus! Panin asjad enne kiirabi saabumist kokku, samamoodi ööbimiseks vajalikud asjad. Meid viidi otse Merimetsa nakkushaiglasse, kus meid võttis vastu armas sanitar. Martenil hakkas juba parem, kõik arstid kiitsid, kui ilus laps ta on. Minu vaprake!

Olime haiglas reedest kolmapäevani. Sellest kaks ööd veetis temaga Marek. Mul oli nii kohutav Rosanna igatsus, et pidin pidevalt pisaraid kinni hoidma, et mitte Martenit segadusse ajada. Selgus, et Martenil on kuseteedepõletik. Kui mina pühapäeval koju läksin tekkis mul kohutav kõhugripp. Teisipäeva hommikul kirjutas Marek, et tema oksendab juba mitmendat tundi. Tegime kiiresti vahetuse: mina läksin tema asemele haiglasse. Vahetuste tegemiseks oli alati vajalik minu ema, sest Rosannat me osakonda kaasa võtta ei võinud ja alla autosse teda ju ka üksi ei jäta. Samamoodi ei saanud ka Martenit üksinda palatisse jätta. Hiljem said ka kõik meie lähedased kõhu- või okseviiruse. Lõpuks selgus, et meil kõigil oli noroviirus, mille me haiglast saime. Samamoodi sai selle haiglast ka Marten, sest see tuli alles kolmanda päeva vereproovist välja.

Haiglas olid toidud enam-vähem, aga iga toidukord toodi Martenile söögiks köögiviljapüree sealiha ja tomatiga. Need on kaks asja, mis okseviiruses vaevleva inimese magu väga ärritavad. Palusin õdesid, et midagi muudetaks, sest ta oksendab kõik välja, see pole ju normaalne. Ema tõi meile puu- ja juurvilja püreesid, mis ta magu nii ei koorma. Viimasel päeval tulnud arstile kurtsin sama ja ta ütles, et sellise püree pakkumine on tõesti ebanormaalne ja avaldas imestust, miks keegi meid ei kuulanud. Ma ei tea, tõesti tõesti ei tea.

Meie palatis ei toiminud ka SOS nupp ja palatist koos lapsega mind välja ei lubatud. Samuti ei tohtinud last üksi palatisse jätta. Pidin õdedele helistama kui midagi juhtus. Üks öö kella 23 paiku oksendas Marten kõik kohad täis- minu, voodi, põranda, enda. Helistasin.. keegi ei vasta. Võtsin kõik Marteni riided seljast ja voodipesu ära, panin telefoni valjuhääldile ja üritasin end puhtaks pesta. Kui olin juba liiga kaua helistanud, läksin neid koridori otsima. Mitte kedagi! Mitte ühtegi hinge ei olnud kusagil. Hüüdsin, et vajan abi. Otsisin, ei midagi. Läksin palatisse ja lasin kogu aeg telefonil kutsuda. Mulle vastati pärast kümme minutit kestnud ootamist. Ma olen alati personaliga väga viisakas, aga sel korral ma tõesti pahandasin nendega. Mis siis, kui mu laps oleks lämbunud? Või ükskõik mis muu eluohtlik seisund? Ja keegi ei vasta?! Ma muutusin täielikuks emalõviks ja ei hoidnud end tagasi ning palusin personalil teist tööd teha, kui haiglas tööd teha ei osata. Osakonnas oli vist ainult kaks-kolm inimest sees, õdesid tööpostil umbes sama palju.

Mul on kahju, et meie haigla kogemused haiglatega alati nii kohutavad on. Ma justkui tõmbaks veidraid õdesid ja jamasid ligi. Nüüd on kõik korras ja hoian lapsi väga soojas, et enam selline asi ei korduks. Ma ei taha iial enam nendega haiglasse sattuda. Marten oli nii vapper ja veel vapram oli väike segaduses Rosanna. Minu pisikesed suured beebid...

20171019173432-28840.jpg

20171019173443-90467.jpg

 
 
PS! Kui soovid mu tegemistel ka igapäevaselt silma peal hoida, siis
jälgi mind Instagramis SIIN!
Kommenteerimiseks pead sisse logima Registreeru

ZOOMBOOK

ZOOMBOOK fotoraamatud
VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse sinu nutitelefonist

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse ...

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide talletamine fotoraamatusse

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide ...

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule 1000 raamatu kinkimisega

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule ...

Emmede Klubi lugejate sünnituslood

Sünnilugu: Kuidas Elisabeth erakorraliselt enneaegsena siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Elisabeth erakorraliselt enneaegsena siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Chris-Robin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Chris-Robin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Aron siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Aron siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kreete-Lisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kreete-Lisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Oskar siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Oskar siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Liisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Liisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Väikevend siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Väikevend siia ilma sai

Värskeimad blogipostitused

Andra pereblogi: Lastest ja paranormaalsusest

Andra pereblogi: Lastest ja paranormaalsusest

Karoliina beebiblogi: Kui kaua ja milline tee tuleb läbida, et rinnaga toitmist nautida?

Karoliina beebiblogi: Kui kaua ja milline ...

Liisi kooliblogi: Kas ergonoomiline koolikott tasus end ära?

Liisi kooliblogi: Kas ergonoomiline koolikott tasus ...

Andra pereblogi: Kas lastega või lasteta?

Andra pereblogi: Kas lastega või lasteta?

Andra pereblogi: Kuidas ma lõpuks enam pidevas hirmus elama ei pea ehk elu depressiooni ja ärevushäiretega.

Andra pereblogi: Kuidas ma lõpuks enam ...

Huggies® mähkmed - sinu lapse igaks arenguetapiks

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim kaitse Sinu beebi õrnale nahale

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim ...

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants püksmähkmed!

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants ...

Raseduskalender

Sisesta oma viimase menstruatsiooni kuupäev, et välja selgitada, mitmes rasedusnädal sul hetkel käsil on.
Logi ennast sisse, et raseduskalender salvestada!
Registreeru