Et päevad kaksikutega mööduksid kergemini, on kindel graafik väga oluline. Olen ka vastupidist kogenud - lasknud lihtsalt kõigel minna, teinud kõike vajalikku möödaminnes, kuid ma tunnen, et see väsitab mind rohkem. Tekib segaseid hetki, kus ma ei saa aru, kas lapsed peaksid praegu äkki magama või sööma. Seega sobib meie perele paremini konkreetsem päevakava, mis on praeguseks ka üsna kenasti välja kujunenud.
Hommikul ärkab M kella 6-8 vahel, sööb ja magab edasi. Kaheksast ärkab pereisa. Sööme temaga koos hommikust ja mina naudin vaikust, kuni üks lastest ärkab. Umbes kella kümme ajal ärkab R. Vahetan tal mähkme ära ja tuleme suurde tuppa, kus võimleme, mängime, lobiseme või kudrutame niisama. Hommik on nii vahva aeg, sest kaksikud on ärgates alati nii rõõmsad! M ärkab kuskil kella 11 paiku. Tavaliselt tahab ta kohe süüa, ning nüüd sööb lõpuks ka R. Kõhud täis, panen nad mängumatile. Mul on nii hea meel, et nad on nüüd nõus ka pikemalt mängumatil olema. Varem oli meil sellega probleem...
Kuskil kella 12-13 vahel hakkavad lapsed uuesti uniseks jääma. Kõigepealt panen õue minekuks asjad valmis: vankrikorvid esikusse, lutt, Sophie ja väike ilalapike vankrikorvi, kombed-mütsid voodi peale ootama. Võtan alati kaasa ka mähkmekoti, mis on nagu tüüpiline naiste käekott ikka - põhjatu, täis täiesti müstilisi asju, ja muidugi kaob kõik sinna sisse ära. Tavaliselt võtan kaasa veepudeli, rahakoti, kõrvaklapid, kindad ja kui lõunat ei jõua süüa, siis ühe smuuti. Asjad pakitud, toidan lapsed ära. Vanker kokku, kott vankri külge, ennast riidesse, lapsed riidesse ja ruttu õue. Viimased tegevused on alati täielik spurt, sest lapsed on nii temperatuuritundlikud ja hakkavad toas kombedes oodates kiirelt jorisema.
Tavapärane jalutuskäik on meil viis kuni seitse kilomeetrit - sõltub ilmast, laste unest, minu tegemistest. Vajadusel käin poes ära ja siis suundume juba oma tuttavale rajale. Kahju, et Mustamäe kandis nii vähe häid kohti jalutamiseks on. Mulle meeldis Sikupillis elada, sest seal oli Pae park lähedal. Tahaksin käia kellegiga koos jalutamas, aga kuna mõnes kohas on hästi kitsad kõnniteed, siis pole ma endale kaaslast otsinud.
Kui jalutuskäigult tagasi tuleme, siis tõmban vankri trepist üles, teen kõik uksed lahti, võtan endal jope ära, vahetan saapad susside vastu ja teen rõduukse lahti. Plõks Mi korv raami küljest lahti ja jooksuga rõdule, et ta ei tunneks temperatuurimuudatust ja ei ärkaks veel. Sama teen R'iga. Tassin kõik asjad tuppa, panen raami kokku ja tõstan vahekoridori. Selleks hetkeks olen ma üleni higine ja väsinud. Istun sekundiks maha, kui juba kuulen - vääks! Veel kõvem vääks. Okei, süüa peab tegema. Minutiga on väiksest vääksust saanud kaks hüsteerias last, kes teevad nii kõrvulukustavad häält, nagu nad poleks iial oma elus süüa saanud.
Nüüd on minu kord süüa! Panen lapsed lamamistoolidega kööki enda juurde, nad on seal alati väga rõõmsad. Ei teagi, kas neile teevad rõõmu köögi erksad värvid või tantsiv ja laulev ema! Kui toit valmis ja söödud, siis kolime elutuppa ja ootame pereisa. Pakin oma trennikoti kokku. Kohe, kui issi tuleb, annan talle musi ja silkan uksest välja. See on päeva üks toredamaid osasid - saan tunnikese vaikselt omi mõtteid mõelda. Kui trenn läbi, siis helistan koju, et tema oma trennikoti kokku paneks, ja torman koju. Uksel ootab mind juba riides peika, kes on nii armas olnud ja lapsed juba magama pannud!
Sel ajal, kui peika on trennis, teen endale õhtusöögi ja vaatan arvutist paari asja või kirjutan blogipostitusi valmis. Kui ta koju jõuab, siis vaatame koos mõnda filmi, joome teed ja naudime kahekesi olemist. Märkamatult ongi kell kaksteist, lapsed tahavad uuesti süüa ning siis lähme ise samuti magama. Voodisse heites on tunne, nagu oleks maratoni jooksnud... Aga sellised need päevad kaksikutega ongi!
PS! Kui soovid mu tegemistel ka igapäevaselt silma peal hoida, siis jälgi mind Instagramis SIIN!
