Eelmises postituses rääkisin teile oma vahvast üllatusest, mis kodus ees ootas. Pikalt ma seda ilusat kodu nautida ei saanud, sest väga kiiresti pärast koju naasmist pidin ma pöörduma tagasi haiglasse.
Kui olime nädal aega kodus olnud, tundsin end õhtuti kehvasti, justkui oleks palavik. Ühel ööl hakkasin üle kere värisema, sõnagi rääkida ei suutnud ja mul oli tohutult külm. Kraadides vaatas mulle vastu number 39. Hommikuks oli kõik korras, palavikust polnud jälgegi ning enesetunne oli suurepärane. Õhtul kõik kordus, ainult ilma värinateta. Järgmisel päeval veetsime päeva Mi vanemate juures ning jäin lastega diivanil hetkeks magama. Ärgates olid aga taas värinad platsis ning kontrolli alla me neid enam ei saanud. Lapsed said süüa, panime nad magama ja kihutasime haiglasse.
Haiglas sain halvad uudised - põletikunäit on 142 ning pean haiglasse tilgutite alla jääma. Kuna mu enesetunne oli nii hulluks läinud, et püsti ma iseseisvalt seista ei suutnud, siis palusin, et M jääks mulle laste eest hoolitsemisel appi. Seda meile ei võimaldatud. Oli valida, kas mina jään lastega üksi või lähevad nad M'iga koju. Kõigi heaolu huvides tundus viimane variant kõige mõistlikum.
Jõudsin palatisse, nutsin peatäie ja jäin magama.
Ärkasin taaskord krambitamise peale ja otsisin hädaabinuppu, mis palatites üldjuhul olemas on. Seda ma muidugi ei leidnud. Üritasin karjuda, aga ei suutnud - ainus, mis välja tuli, oli värisev hääl. Pidin umbes kümme minutit ootama, kuni valveõde tuli ja esimese asjana minuga pahandas: miks ma karjun ja värisen?! Olgu ma paigal!
Õde kraadis mind ning palavikunäit oli 37, misjärel tõi ta mulle rahustit, mille ma kohe välja oksendasin. Kui mind kümme minutit hiljem kraaditi, suundus õde kusagile helistama ning mulle toodi tilguti - selgus, et nende minutitega oli mu palavik tõusnud üle 40. Sel ööl ma tõsimeeli arvasin, et minu elutee lõpp on käes. Kodus epikriisi lugedes selgus, et mu põletikunäit oli ööpäevaga 142 pealt 271 peale tõusnud.
Kahe haiglas veedetud päeva möödudes ei olnud mu enesetunne endiselt paremaks läinud ja siis tuli arst, kes teatas, et minu kehast avastati E.coli bakter. Lapsed mu juurde tulla ei võinud, rinnaga ma neid toita ei tohtinud, koju võisin saada healjuhul nädala pärast ning kogu haigla personal võis minu juurde tulla ainult kaitserüüs.
Kõik need uudised mõjusid mu vaimule kohutavalt.
Ma olin segaduses: mis bakter see selline on, mis mu lastele nõnda ohtlik on? Paar tundi hiljem saatis Emmede Klubi armas ämmaemand Maret minuga rääkima ämmaemandusjuhi Elina Piirimäe, kes mind rahustas, lasi mul end tühjaks nutta ja muutis mu tuju kümme korda paremaks.
Põhimõtteliselt tähendas see bakter minu jaoks seda, et mu keha ei allunud enam antibiootikumidele ning manustama tuli hakata kangemat rohtu. Rohu ja bakteri tõttu ei tohtinud lapsed mu rinnapiima tarbida. Pumpasin hommikust õhtuni ning viskasin rinnapiima ära, et rindu stimuleerida, et terveks saades oleks meil võimalik rinnaga toitmist jätkata. Iga päevaga nägin, et piima jääb aina vähemaks. Koju oli lõpuks nii tore saada, aga süüdistasin ennast pidevalt, et mina olen süüdi laste rinnapiimata jätmises. Ma ju nii väga tahtsin rinnaga toita ja soovisin neile parimast parimat...
