Sain endale sel aastal ühe armsa ja väga oodatud sünnipäevakingi - reisi Türki! Reis toimus minu 20. rasedusnädalal, mis tekitas natuke probleeme looteanatoomia aja paika saamisega. Arst andis rohelise tule ning leidis, et puhkamine on väga õige otsus. Andis näpunäiteid lendamise osas ja luges sõnad peale, et ma päiksega endale liiga ei teeks. Tormasin rõõmsalt koju kohvrit pakkima!
Lennuk väljus meil kell kuus hommikul ning õnneks sujus üldiselt kõik hästi. Sain oma istme madalale lasta, istuda üle kahe koha ning natukene isegi magada. Poole lennu ajal ajasid mind kõhuvalud natuke paanikasse, aga see möödus peale gaasilise joogi joomist. Õnneks oli meid paigutatud istuma täpselt tualettruumi kõrvale, seega ei pidanud ma iga 30 minuti tagant teise lennuki otsa trügima või üle inimeste ronima. Olin endale arsti soovitusel ostnud tugisukad, kuid isegi nendega läksid jalad siiski päris paiste.
Kohale jõudes tabas meid mõnus kuumus ja meid juhatati bussidesse. Peale kahte tundi bussis magamist olime kohal. Oh seda õnne ja rõõmu, kui tuppa jõudes sain tööle panna konditsioneeri ja riided vahetada poole lühemate vastu! Küsisin kohe vastuvõtust endale ka kaks lisapatja, sest oma rasedusaegset patja ei hakanud ma kohvrisse kaasa pakkima ja ilma selleta magada oli natukene piin. Kogu hotelli personal suhtus minusse väga armsalt ja tihti tuldi küsima, kui kaugel rasedus on ning kuidas me end tunneme.
Enamasti olid meie päevad sisustatud šoppamise, söömise, jalutamise ja päikese käes peesitamisega. Peale kolmandat päeva tundsin, et mu toonused ei lase mul isegi kümmet meetrit inimlikult kõndida. Otsustasime otsida kõhtu toetavat bandaaži, kuid kahjuks polnud kohalikud sellisest asjast kuulnudki. Ostsime kinesioteipi ning peale mõningaid Youtube õpetusvideosi olin päästetud! Video mille järgi mina oma teibid paigaldasin, leiad SIIT.
Ühel päeval suutsime täiesti ära põleda, sest tuule tõttu ei saanud me aru, kui kuum päike tegelikult on. Peale seda me randa enam ei kippunud, jalutasime ja käisime palavust trotsides seiklemas. Võtsime ette näiteks teekonna mäe otsas asuvasse Alanya lossi. Otsustasime minna taksoga, sest buss sõidab sinna pikalt ning õhupuudus ei tundunud ahvatlev. Peale jalutamist mõtlesime, et tuleme seni kuni jaksame jala ning saame iga kell vajadusel takso võtta. Alla jõudes tundsin enda üle uhkust, et mu kõht ei tekitanud valusid ja et me taksoteenust kasutama ei pidanud.
Ma olen harjunud, et Eestis on avalik suitsetamine üsna kohatu ning restoranides ei ole see ammugi lubatud. Kahjuks aga Türgis asi nii ilus pole ja see tähendas pidevat märkuste tegemist ja nurinat minu poolt. Näiteks kutsus mind oma poodi väga entusiastlikult mees, kellel endal suits hambus. Ei, aitäh! Tihti tuli ka minna mööda turistide grupist, kus kümme inimest korraga oli otsustanud oma kopse rikkuda. Nendel hetkedel ma praktiliselt jooksin neist mööda. Mina ei kannatanud seda haisu ega olnud huvitatud oma laste tervist seda jama sisse hingates ohtu seadma.
Kui kätte hakkas jõudma tagasituleku päev, olin üsna rõõmus. Reis oli olnud mõnus ja ilmadega vedas, aga oma voodi tundus juba nii ahvatlev!
Lennujaamas olid turvakontrollid väga karmid, mis suutsid mind muidugi endamisi täiesti paanikasse ajada. Lisaks tuli turvajärjekorras seista õues, kusjuures terve selle aja tegi meie taga seltskond suitsu nagu oleks tegu täiesti normaalne asjaga. Astusin demonstratiivselt mitu sammu neist eemale, mille peale nemad ainult silmi pööritasid. Suitsetamine tundub olevat seal riigis suurem inimõigus, kui õigus puhtale õhule.
Kuna mu tuju oli juba üsna halb ja 45-minutiline check-inis ootamine seda just ei parandanud, olin ma endale lubanud, et iial ei reisi ma enam rasedana. Just siis, kui olin inimkonna inimlikkuses ja headuses alla andnud, pakkus tore check-ini töötaja, et saadab kõik mu pagasid ära. Nimelt oli mul lisaks suurele kohvrile veel väike kohver ning käekott. Kui muidu paluti kõigil lisakilode eest maksta või asju kohvrist välja võtta, sain mina võimaluse ära anda 15 kg pagasi asemel 28 kg! See tõesti tegi elu natukene kergemaks ja mugavamaks.
Kui lennuk oli õhku tõusnud, hakkas mu kõht tegema valu. Kohe, kui võis turvavöö avada, lasin enda istme alla ja sain vist maailma kõige suurema vingu osaliseks. Minu taga istunud kaasmaalased hakkasid häälekalt rääkima, et mis nad nüüd peavad nii kitsas kohas istuma või. Hingasin sügavalt sisse ja välja, et ma ümber ei keeraks ja ei paluks neil teinekord võib-olla eralennuki peale mõelda. Tõmbasin oma istme üles tagasi ja mossitasin, sest kõhuvalu ei tahtnud kuidagi järgi jääda. Kui minu taga olev seltskond hakkas ohkima, sest üks laps kõrvalreas jorises, otsustasin, et pakun neile kogu luksust lennureisi puhul, ning lasin oma istme uuesti alla, panin kõrvaklapid pähe ja jäin magama. Kõhuvalu ilmselt oli tingitud survest alakõhule, mille põhjustasid teksapüksid ning ebamugav istumisasend.
Peale natuke ebaviisakat tempu kadusid valud ja Eestisse jõudes olin veendunud, et lennureisid raseduse ajal ei ole minu jaoks. Puhkus on vajalik, kuid teinekord valiksin koha, mis ei eelda neljatunnist lennusõitu. Eestimaa on samuti üks imekaunis sihtkoht puhkamiseks.
Kui aga ka Sina juhuslikult oled otsustanud võtta ette reisi soojema kliimaga riiki, siis on siin sulle minult paar soovitust:
Võta kaasa:
- Tugisukad (vähendavad lennates paistetust ning pikemate jalutuskäikude ajal ei väsi jalad nendega kiiresti ära)
- Kõhtu toestav abivahend (bandaaž, kinesioteip jms)
- Mugavad jalanõud. Reisidel tuleb ette palju jalutamist ja liikumist. Jalanõud peaksid ka sobima natuke paistes jalaga, sest palavus ja lennureis võib tihti seda põhjustada.
- Aaloe geel
- Suurem veepudel. Vedeliku tarbimine kipub ununema, kui juhuslikult pudelit käepärast pole. Enda ja lapse heaolu nimel joo piisavalt koguaeg! Paljudes kohtades leidub veeautomaate, kus saab oma pudelit täita.
Pea meeles:
- Ära unusta reisikindlustust! Kõige parem on võrrelda erinevaid pakkumisi iizi.ee kodulehel või minna mõnda kindlustusseltsi kohale ja lasta endale asju selgitada, sest raseduse puhul kehtivad kindlustusele teised tingimused.
- Uuri lennufirma kodulehelt, mitmenda rasedusnädalani nad lennata lubavad. Enamus firmad soovivad alates teatud nädalast (üldiselt 26.) arsti kinnitust, et sul on luba reisida. See võiks ka väiksema raseduse puhul igaks juhuks olemas olla!
- Lepi enne reisi kokku kohtumine oma arsti või ämmaemandaga Ta räägib kindlasti üle sulle mõned asjad, mis aitavad su reisi mugavamaks muuta. Lase end üle kontrollida, et reisimisega seoses probleeme ei oleks.
- Teavita arsti planeeritavast reisist võimalikult vara. Siis saab arst arvestada sinu uuringuteks määratud aegade kirjapanemisega ning vajadusel paluda sul oma plaanid ümber teha, kui tervis seda nõuab.
- Uuri välja kus on reisil olles Sinule lähimad haiglad. Juhuks, kui peaks olema põhjust kontrolliks või ülevaatuseks.
- Viimane ja kõige olulisem punkt: kuula oma keha!
