Eelmisel pühapäeval käisin kogu päeva kodus ringi ebameeldiva valuga selja ülaosas. Lõpuks hakkas valu kiirgama kõhtu ning üsna pea oli täiesti võimatu midagi teha. Otsustasime minna igaksjuhuks kontrolli. Kuna ühe korra olen haiglasse sisse jäänud, siis mõtlesin igaks juhuks mingisugused asjad kotiga autosse panna, et peika ei peaks jälle kodus käima.
Vastu võttis meid üks pahane ämmaemand. Rääkis mulle terve aja, et see kõik on kõrvetistest, üritasin selgeks teha, et mul on SELJAvalud mis kiirgavad kõhtu - mis kõrvetistest ta räägib? Lõpuks, suure ähkimise saatel, kutsus ämmaemand arsti ning too palus, kas võiks mu seoses valguga uriinis ööpäevaks jälgimise alla jätta. Kuna ma olin selle valgu tõttu juba enne paanikat teinud, et miks ometi keegi ei tegele minuga, siis olin ma kahe käega poolt, et mingi lahendus leitaks.
Magasin oma öö ära, sain anda palju proove ja veel rohkem KTG võlusid "nautida". Hommikul tuli minu raviarst ning seletas mulle olukorda. Nimelt on valk mul uriinis aina tõusnud ja nad peavad mu Merimetsa haiglasse nefroloogia osakonda saatma, sest tegu pole algul kardetud preeklampsiaga - minu neerud lihtsalt enam ei tööta. Selgitas ka seda, et kui neerude koormus on liiga suur, peame me oma väikeste kaksikutega oodatust natuke varem kohtuma. Pärast seda olen lihtsalt eksisteerinud mingi suure mulli sees ega saagi täpselt aru mis toimub.
Lisaks valguprobleemidele langes mu hemoglobiin nii järsult, et otsustati tilguteid anda ja tablettidest loobuda. Neljandal päeval tegin end hommikul korda, justkui hakkaks kuhugi üritusele tõttama. Lihtsalt see juuksed suvaliselt kinni, ilma meigita olek ja lohvakad riided tekitasid minus aina hädisemat tunnet ja süvendasid minus seda, et mul ongi nüüd koguaeg paha ja olengi haige. Lõunal teatas arst mulle rõõmsa uudise - valk oli langenud 12 mg pealt 0,36mg peale ja mind lastakse koju!
Järgmine päev pidin minema Pelgulinna tagasi, et arst saaks teha veel viimased analüüsid ja mu lõplikust saatusest mulle rääkida. Kui mulle öeldi, et nad mu päevaks sisse jätavad, palusin ma tunnikest, et söömas käia ja lihtsalt natukene haiglavaba elu nautida. Tagasi jõudes tehti kohe KTG uuring, mis ei andnud mingeid tulemusi. Arstidel on raske leida kaksikute puhul südametööd, sest nad veel natukene väiksed. Kui ma olin pool tundi selle aparaadi all ainult enda südamelööke vaadanud, palus arst mul ultraheli ootama jääda.
Ultrahelis selgus, et südametööd on mõlemal lapsel normaalsed, tüdrukul ainult tsipake kiiremad. Muret tekitas nädalaga hüppeliselt kasvanud kasvuvahe protsent, mis oli 12 protsendilt tõusnud 17 protsendini. Samuti leiti analüüsidest jälle seda kurja valku, millest ma just olin lahti saanud. Sel hetkel kuidagi vajus jälle kõik kokku ja ma mõtlesin, et ma ei saagi iial koju. Arst rahustas mu maha ja palus nädala pärast kordusuuringutele tulla. Ikkagi on hetkel jäänud õhku rippuma preeklampsia oht, mille tõttu pean pidevalt vererõhku mõõtma ja peavalude ilmnedes kohe erakorralisse pöörduma.
Oleme kõigist probleemidest üle ja hoiame kokku, et nautida igat hetke mis meile peiksiga kahekesi veel antud on. Ükski probleem ei hüüa tulles ja võib-olla oligi see meie jaoks selline äratus, et me koosveedetud aega rohkem väärtustaksime. Elame päev korraga ning oleme õnnelikud iga uue rasedusnädala eest, mis täitub. Tänaseks on neid juba 30!
Minu igapäevaseid seikluseid ja rasedusnädalate postitusi saate jälgida minu isiklikust blogist aadressil http://raquellla.blogspot.com.
