Olin vahepeal rajalt maas, kuid nüüd hakkab kõik jälle paika loksuma. Selle teema juures pikemalt ei peatukski, aga vabandan nii ette kui ka taha, et te kallid lugejad nii kaua mu uut sissekannet ootama pidite.
Kirjutan siis lubatud teemal ehk rongaisa kõikvõimalikest vabandustest, et mitte lapsega kohtuda ja elatusrahasid maksta.
Kui olime lahku läinud, siis hingeliselt olin ma katki ja ei tahtnud seda meest üldse millegagi torkida. Kõik lähedased ja tuttavad aga soovitasid mul siiski alimente nõuda. Nii ma siis ühel õhtul arvuti taha istusingi, et e-toimik.ee kaudu kiirmenetluse elatisraha kätte saamiseks avaldus täita. Kui mu meilile tuli nädala-paari pärast kiri, et avaldus võetakse menetlusse, siis sain ka suhteliselt ruttu lapse isalt telefonikõne, milles ta palus mu kontonumbrit. Esimese ehk maikuu elatisraha laekus ilusti mu arvele - küll jupiti, aga laekus. Esimene ülekanne 100 eurot ja teinepäev 95 eurot. Juunikuus hakkas keerutamine pihta, et ta polevat palka saanud jne. Otsustasin asja uurima hakata ja hirm vale välja tulemise ees pani ta mõtlema ja päris kiiresti sain ka arvele 100 eurot. Juuli kuu elatusrahad peeti ta palgast kinni ja need laekusid ilusti ja korraga mu arvele. Läks mööda paar nädalat kui lapse isa ülemus mulle helistas ja ütles, et rohkem firma poolt mulle rahasid ei laeku, sest mees lasti töölt pohhuistliku käitumise pärast lahti. Peale seda pole ma rahasid näinud. Võlgnevus kasvab iga kuuga ja tema leiab vaid uusi vabandusi, et mitte maksta. Nimelt esimene vabandus tema poolt oli see, et ta on töötu ja ei leia tööd... no MIS MÕTTES!?
Ma elasin selle mehega kuus aastat koos ja see ei saa lihtsalt võimalik olla, et see mees ilma rahata kodus istuks. Täna (24.11) googeldasin ma ta telefoninumbrit ning meiliaadressi ja terve internet on töökuulutusi täis, et otsib haltuura korras tööd/juhutöid. Niipalju kui ma talle päevasel ajal olen helistanud, ei saa ta rääkida ja palub et helistaksin 15-30 minuti pärast tagasi. Taustalt kostuv hääl räägib enda eest - ma kuulen selgelt, et taga on ehitusmüra.
Teiseks tuli ta lagedale jutuga, et väike nunnu Melani ei saa tema laps olla ja ta tahab DNA-testi teha. Andsin rohelise tule, kuid sisimas tundsin end nii halvasti - mind oleks justkui reedetud. Loomulikult ei kahelnud ma hetkekski, sest see ei oleks saanud lihtsalt võimalik olla, et ma ei tea, kes mu lapse isa on. Sama näitas ka DNA-testi tulemus 99,9998 protsendise kindlusega! Siiamaani ei mõista ma, kuidas ta selles üldse kahelda sai. Kuid eks see oli jälle ta perekonnaliikmete survestamine - tema ema on Melani sünni hetkest saati väitnud, et selline väike hädine äbarik ei saa ta poja tütar olla. Noh - nüüd elagu selle teadmisega elupäevade lõpuni, et just seesamune väike äbarik on ta lihast ja luust lapselaps! Kindlasti kuuleb Melani tulevikus ka sellest, kuidas temasse suhtuti. Eks ta siis vanemana saab ise valikuid teha, kas ta soovib isapoolsete sugulastega suhelda või mitte. Mina näiteks ei suhtleks selliste eluheidikutega, kes on mind nii abitus olukorras (beebina) selliste koledate sõnadega solvanud. Mina räägin Melanile ta isast vaid head ja Melani teab, et issit pole sellepärast meiega, et ta on tööl. Pole vaja väikest last veel nii palju traumeerida.
Tulles nüüd selle DNA-testi jutu juurde tagasi, siis lapse isa lubas positiivse vastuse puhul hakata ilusti lapsele elatist maksma ja võlg kiiremas korras kustutada. Peale DNA-testi tegemist on mu arvele laekunud 50 eurot. Kõnesid ignoreeritakse ja vähe sellest - kui peale testitulemuste teadasaamist pakkusin isale võimalut reedest laupäevani lapsega koos aega veeta, siis ta keeldus ja ütles, et tal pole aega. See oli tõesti viimane kord kui talle oma last hoida pakun. Ta on nii mõjutatav, et seda, mida lähedased (ema ja uus naine) talle ütlevad, võtab ta puhta kullana. Ema poolt oli tulnud DNA-jutt ja naine oli talle aasta soovituse andnud ja pakkunud, et mees enne lapsele pennigi ei maksaks, kui test on tehtud. Noh, see näitab ju suhtumist?
Aga see rongaisa-teema pole veel lõppenud, sest minuni on jõudnud uued niidiotsad ja uuel aastal hakkan tegelema sellega, et see perekond tunneks seda, mida tundsin mina! Ma pole õel inimene, aga ma ei salli ebaõiglust ja lapse arvelt rikastumist. Mina kui lapse eestkostja pean seisma lapse huvide eest, sest kahe- ja pooleaastane laps ei oska enda eest ju seista. Ma tean, et kunagi mu laps veel tänab mind selle eest. Ma kavatsen siiski kõikvõimalikud valikud ära proovida. Saagu, mis saab, sest sõbralikke kokkuleppeid selle mehega saavutada pole võimalik. Ma mainin uuesti, et ma pole vastik - praegu käitun ma nendega täpselt nii, nagu nemad minu ja mu lapsega käituvad.
Ma usun, et see sissekanne jätkub ka järgmises postituses - muidu venib see liiga pikaks. Praegu soovin ma kõikidele lugejatele ilusat esimest adventi ja südamerahu teie kodudesse! :)
Minu ja Melani tegemistel saate silma peal hoida meie blogiaadressil merksuuu.wordpress.com ja like'ides Facebooki lehte Merksu's life blog.
Mirjam