Alustuseks tahan öelda: mul on siiralt hea meel, et kuigi Emmede Klubi artikleid kommenteerib vaid käputäis kasutajaid, on enda tutvustamise aktsiooniga liitunud niivõrd palju toredaid inimesi. Mulle kui toimetajale on igasugune tagasiside ja lugejate kohta rohkem teada saamine väga oluline. Aitäh! Kuid mis oleks tutvustusring, kus ringi alustajad ise end ei tutvusta?
Minu nimi on Madiken ja ma olen 25-aastane. Enda hinnangul elan ma Eesti kõige armsamas paigas: Haapsalu vanalinnas.
Enamuse oma täiskasvanuelust olen töötanud kohalikus lehes ajakirjanikuna (proovides nii reporteri, toimetaja kui ka peatoimetaja ametit). Lapse sünniga hakkas aga süvenema sisemine tung päevauudisteajakirjandusest kaugeneda, kuid siiski elukutselise kirjutajana leiba teenida. Kui tihti räägitakse, et lapse saanud naine jääb karjäärielus taha, siis minul läks vastupidi: jõudsin vaid rasestuda, kui põnevaid tööpakkumisi, koostööpakkumisi ja enesearendusvõimalusi hakkas saabuma.
Praeguseks panustan ühes kohalikus pagulaste integreerimisega tegelevas MTÜ-s konsultandina ja Emmede Klubis toimetajana ning kirjutan aeg-ajalt erinevatele ajalehtedele-ajakirjadele tellimustöödena artikleid. Seda kõike kodukontorist.
Hariduselt olen bakalaureusetasemel ajaloolane ja magistritasemel ajakirjanik. Mõlemad kraadid Tartu Ülikoolist, kuid olen põgusalt elanud ja õppinud ka USA ja Suurbritannia ülikoolides.
Minu elukaaslane on maailma kõige parem inimene: suure südame, hea hinge ja laia silmaringiga, lojaalne, intelligentne, suurepärane isa ja paganama ilus kah :) Ta on 34 aastat vana ja tegeleb hetkel programmeerimisega - samuti kodukontorist.
Meie peres kasvab aasta ja kolme kuu vanune hiiglama heatujuline ja tubli põselohukeste ja punkarisoenguga tütar, kellega kvaliteetaja veetmise nimel olemegi praegu mõlemad osakoormusega kodukontoritöödel.
Veebruaris peaks meie perega lisanduma üks pisike noorhärra.
Alates esimesest rasedusest oleme elukaaslasega kõike koos teinud ja kogu vastutust jaganud. Last hoiame ja kasvatame mõlemad, kodutöid teeme mõlemad, raha teenime mõlemad. Oleme leidnud, et meie pere teeb kõige õnnelikumaks just selline elukorraldus, kus mõlemad saavad nii lapsele pühenduda kui ka oma elukutsega edasi tegeleda. Ka muus mõttes ei ole lapse lisandumine perre meie elust mitte midagi ära võtnud - meil on päris palju sõpru ning ajal, kui meie laps oli väike ja me ei saanud alati väljas käia, kogunesid või kogunevad sõbrad lihtsalt meile külla. Ka ülikooli lõpetasin lapse kõrvalt nominaalajaga ja edukalt.
Pooldame elustiili, kus vanematele meeldiv elu ei jää laste pärast seisma, aga vanemad ei jäta ka lapsi oma asjaajamiste pärast maha ega kannatama, vaid kõike tehakse koos, tundes rõõmu senitundmatust armastusest ja teistest lisaväärtustest, näiteks huumorist, mida seltskonnaga liitunud väike inimene endaga kaasa toob.
Mulle südamelähedased teemad on lisaks kirjutamisele ja haridusele-teadusele ka looduslähedane ja jätkusuutlik eluviis. Seetõttu olen ma näiteks katsetanud elu ilma šampoonita. Sellesmõttes oleme tüüpiline Eesti keskmine "ökopere", et meie kodus asendab sünteetilise koostisega kehahooldustoodete arsenali peamiselt puhas kookosõli, ka kodu ise on remonditud üsna looduslähedaselt, näiteks seinu katab savikrohv, ning meie köögikapist ei leia valget suhkrut ega lauasoola. Neil teemadel on juttu minu blogis. Paadunud kirjaneitsina (ma tõesti ei tea kes ma ilma kirjutamiseta oleks!) olen pidanud blogi kauem kui poole oma elust - sellest peale, kui olin 12-aastane! Mulle on tähtis hoida oma blogis vanakooli weblogi väärtuseid: hoiduda reklaamist, sponsoreeritud postitustest, loosidest jms.
Enda hinnangul olen ma üsna teadlik, aga ka äärmiselt emotsionaalne ema. Võib-olla sellepärast, et minu perekond koosneb lastega töötavatest inimestest (psühholoogid, õpetajad, haridusnõunikud), on nii läinud, et ma olen endalegi üllatuseks keskmisest enam kursis uusimate kasulike lastekasvatusmeetoditega. Katsun neid rohkem või vähem hoolsalt, asja mõistusega võttes, ka kodus oma lapse kasvatamisel rakendada. Tõenäoliselt just seetõttu on minu emastaaži raskeim katsumus olnud teekond imetamisraskustest vastsündinute intensiivi, sünnitusjärgsesse depressiooni ja sealt edasi tervenemise ja aksepteerimiseni, et minu laps ei saa rinnapiima, aga sellest pole lugu!
Samas olen äärmiselt emotsionaalne ema - ma võin töö nurka visata ja koju oma last embama joosta, ta peakese sasipuntraks kaisutada, kui suur igatsus peale tuleb. Meie peres on kallistamine, musitamine ja üksteisele armastuse avaldamine igapäevane ning pidev.
Ma hindan väga kõrgelt oma last kui indiviidi, kellel on oma keha mis kuulub ainult talle, oma iseloom, oma tugevused ja nõrkused, oma nutikus, oma huumorisoon - kõik omadused, mis igal teisel inimesel. Minu ülesanne on last arengus toetada ja suunata ning ise tema loomuliku geniaalsuse jälgimise läbi õppida. Ma usun siiralt, et lapsed ei ole vanemate omand, keda oma äranägemise järgi selliseks nagu soovid muuta (keelata kunstnikuks hakata, käskida matemaatikuks hakata, valida seksuaalset orientatsiooni, survestada arglikku last ebamugavatesse olukordadesse "julge" olema jne). Iga laps on isemoodi unikaalne inimene. Vanemate ülesanne on seda looduse imet teel enseseleidmise toetada. Selles vaimus soovin ma oma lapsi ka kasvatada.
Pildid on siis kõik minust, minu perest ja meie kodust :) Meie tegemisi saab põgusalt jälgida ka minu Instagramis ja blogis.
Mirjam
Madiken, Emmede Klubi toimetus
Sally Emmedeklubi.ee