Üksikema blogi: Alustame algusest

Tere, armsad Emmede Klubi lugejad!

Teen uuesti lühikese enesetutvustuse: olen Merilin ja 22 aastat elu näinud ning minu südame teine pool kuulub mu tütrele, kes kannab nime Melani. Melani on 2 aastat ja 4 kuud noor. Me elame ühes väikeses ja koduses linnas, mis ei jää ka väga kaugele pealinnast. Hariduselt olen ma tarkvara ja andmebaaside haldur (Tallinna Transpordikooli lõpetasin 2012 aastal).

Melani isa on 25-aastane pealinnapoiss.

Meie kohtumise lugu oli ilus: mina olin siis kõigest 16-aastane ja tema 19. Esimest korda kohtusime me ühiste tuttavate kaudu ning mingi imelik tunne tekkis kohe kui olime mõned tunnid ühes seltskonnas veetnud. Hakkasime edasi suhtlema ning järsku taipasime me mõlemad, et ei suuda ilma teineteiseta olla. Täitusid esimesed kuud, esimene aasta ja teine aasta. Olime käinud oma suhte jooksul üle kivide ja kändude, kuid miski nagu muutis seda suhet aina tugevamaks. Me tõesti armastasime üksteist! Kui ma kooli viimast kursust alustasin, siis tuli meil jutuks lapse saamine.

Otsustasimegi proovida, et ma saaksin kooli rasedana ja armsa kõhuga lõpetada (ma ei tea mis kiiks see oli, kuid see oli tõesti sel hetkel mu südamesoov). Kahjuks ei olnud käsu peale võimalik rasestuda ja kui ma paari kuu jooksul rasedaks ei jäänud, siis lõime käega ja elasime elu edasi. Lõpetasin kooli ja asusin tööle ühte armsasse ja väiksesse lemmikloomapoodi, mees asus aga mõneks ajaks Norra tööle. Kui ta sealt tagasi tuli, otsustasime astuda uue sammu ühise tuleviku suunas ja kolisime lõpuks kokku (varem tilbendasime kord minu, kord tema vanemate juures). Kolisime ajutiselt Kalamaja ja Kopli piirile.

Märkamatult oli meil ka täitunud kolm aastat. Ja peagi saabusid meile ka positiivsed uudised - keegi tahtis meie armastust ja lähedust. Need kaks triipu, mida me tol korral testilt nägime, muutsid meie elu lõpmatuseni

Olime mõlemad väga elevil ja valmistusime vaikselt uue ilmakodaniku sünniks. Kuid rasedusest teada saades tabasin end ka paaril korral mõttelt, et äkki on ikkagi liiga vara, et tahaksin ju end üles töötada, õppida ja reisida... Otsustasin siiski oma unistustest ja reisimisest loobuda - kui saatus selle lapse meile just nüüd andis, siis väärib see laps ka täisväärtusliku ja ilusat elu.

Saime teada, et ootame tütart. Alguses oli mees šokis ja peaaegu nädala oli ta "pilt on, häält ei ole" režiimis. Hiljem rääkisime suud puhtaks ja ta paotas, et tal on suur hirm. Nimelt ei oskavat ta tütrega midagi peale hakata (ta ootas nii väga poissi). Ja alles pärast seda kui roosamanna-uudised saime, jõudis meile mõlemile reaalselt kohale, et varsti on meid kolm ja meist saab kolmeliikmeline perekond.

Et elu saaks muutuda vaid paremuse poole, hakkasime endale uut üürikorterit otsima, sest toonane ei olnud lapse kasvatamiseks sobiv. Pärast pikka otsimist leidsime lõpuks ühe armsa ja hubase korteri Mustamäel. Kui kolitud saime, lausus mees sõnad mida ma kunagi ei unusta:"me oleme nüüd valmis!". 15. mail kolisime sisse. Enamus asju oli meil veel lahti pakkimata, sest ma istusin meeletute tursete ja kipsis jalaga kodus ning miski nagu sundis mind palju magama, seega ma põhimõtteliselt ainult magasingi. Oleksin ma teadnud, et mind ootab varsti ees sünnitus, siis oleksin ma kindlasti nagu tuulispask mööda elamist ringi lennanud ja asju lahti pakkinud. Igatahes tulid mul 24. mai öösel kell kolm veed ära ja see oli täielik šokk meile mõlemile, kuid ma säilitasin kaine mõistuse ja tormasin kotte lõhki kiskuma, et haiglakott kokku pakkida (Melani sünnitähtaeg oli tegelikult alles 12. juunil). Ta tahtis meie juurde varem tulla, sest issi oli ju öelnud, et me oleme valmis!

Meie printsess Melani nägi ilmavalgust 25.05.2013 kell 6:25. Issi lõikas nabanööri läbi ja hakkas seda last esimest silmapilgust armastama - nagu minagi. Me koos sünnitasime seda last 19,5 tundi ja me saime tõelise imega hakkama. Kahjuks pidime Melaniga viis päeva haiglas veetma, sest ta kaal ei tõusnud ja bilirubiini tase oli kõrge (nahavärvus kollane). Issi ja minu ema nägid aga meie kodus nii palju vaeva. Koos pakkisid nad kõik asjad lahti, tõid meile korterisse voodi, panid Melani voodi kokku ja sättisid mähkimisnurga valmis. Kui ma koos lapsega lõpuks 30. mail koju jõudsin, puhkesin nutma - see, millega issi ja mu ema hakkama said, oli lihtsalt fantastiline. Me olime nüüd perekond ja meil on väike printsess, kes vajab meid kui tervikut. Meist said noored vanemad ja me saime sellega väga hästi hakkama. Alguses olid majapidamistööd rohkem mehe õlul, sest mul oli raske saavutada mingisugust kindlat päevakava - enamus aega kulus siiski lapsele. Kuid tasapisi hakkas ka kindel päevakava paika loksuma ja kõik muutus paremuse poole.

Me olime tiim ja koos olles saime me kõigega hakkama. Jagasime kodutöid, kasvatasime last, eksisteerisime perekonnana jne. Märkamatult oli kätte jõudnud ka uus tähtpäev - nimelt täitus meil kuus aastat suhet ja kolm aastat kooselu ja peatselt oli saabumas Melani elu teine sünnipäev.

Kuid kõigest sellest hoolimata kasvatan nüüd mina meie tütart üksinda. Lapse isa ei olnud ikkagi päris valmis perekonnana eksisteerima ja pidas muid asju perekonnast tähtsamateks. Kuid nagu ikka, on igas tülis ikkagi kaks osapoolt ja lõppude lõpuks me lihtsalt kasvasime lahku.

Kuidas minust sai üksikema, võite te lugeda mu järgmisest Emmede Klubi blogisissekandest, mis ilmub juba õige varsti!

Peatse lugemiseni!