Foto on illustratiivne.
Laste kasvatamise alased tõekspidamised läänemaailmas ja põliskultuurides erinevad üksteisest omajagu, ning tundub, et meil on viimaste käest päris palju õppida, kirjutab NPR.
Maria de los Angeles Tun Burgose igapäevaelu koosneb viie lapse kasvatamisest, majapidamistöödest (muuhulgast kiviga jahvatatud maisijahust iga päev värskete tortillade küpsetamine!) ja tööst pereäri juures.
Samal ajal kui nelja-aastane Alexa istub ema süles ja toksib teda oma kaisukaruga, jookseb üheksa-aastane Gelmy külapeal teiste lastega ringi, ronib puude otsas ja ajab kanu taga. 12-aastane Angela aga alustas just ilma ühegi käsu või palveta nõude pesemist. Vingumist või kisa ei kosta Maria laste suust pea kunagi.
Selle kõige juures on Maria rahulik ja õnnelik, stressi ei paista kuskilt. Jah, Maria on ilmselgelt superema! Maria ja tema pere on ühtlasi maiad. Kuidas siis erinevad maiade ja teiste põliskultuuride lastekasvatuse alased tõekspidamised läänemaailma omadest?
1. Terve Maria lapsepõlv valmistas teda ette kunagi ise emaks saama. Maria õppis emaks olemist teisi emasid vaadeldes ja aidates oma nooremaid õdesid-vendi, naabreid ja teisi kogukonna lapsi kasvatada.
Läänemaailmas puutume me krooksutamise, potitreeningu ja jonniga kokku esimest korda alles siis, kui ise lapse saame. Siis õpime neid asju tegema raamatute, Google'i otsingu või YouTube'i videote abil.
Kuid kui üks artikkel ütleb, et lastele peaks allergia tekke ennetamiseks võimalikult vara maapähkleid pakkuma, siis teine kinnitab, et nimelt seda ei tohiks. Lapsevanemdamist õpetavad raamatud põhinevad tavapäraselt ühe inimese või seltskonna arvamusel ja ainult selle koolkonna arvamusi tõendavatel uuringutel. Ning uued teadusuuringud lükkavad varasemate uuringute seisukohti pidevalt ümber. Alates aastast 1700 on lapsevanematele välja antud üha uusi soovitusi, mis lükkavad varasemaid tõdesid ümber. Lapsele kindla päeva-, une- ja söömisrutiini loomisest kuni täieliku rutiinivabaduseni millest taas kindla rutiinini ja nii edasi.
Tõenäoliselt ei ole ühte kindlat viisi, mis sobiks kõige paremini kõigile lastele ja kõigile vanematele, lihtsalt olemas.
Ning teate mis? Kümned asjad, mida läänemaailmas peetakse lapse saamisel äärmiselt vajalikuks, isegi ei eksisteeri teistes kultuuriruumides.
2. Maria lapsed on algusest peale osaks maailmast, nad ei ela täiskasvanute maailmast eraldatud lastemaailmas. Läbi selle õpivad nad täiskasvanuks olemiseks, elamiseks vajalikke oskuseid alates sotsialiseerumisest ja majapidamistöödest kuni laste kasvatamise ja pereäri pidamiseni.
Läänemaailmas on kombeks lapsed ülejäänud maailmast eraldada. Meil on lastekohvikud ja täiskasvanute restoranid, kus pakutakse lastetoitu ja täiskasvanutetoitu. Täiskasvanutele mõeldud maailma peetakse lastele sobimatuks – isegi täiskasvanute kultuuriüritused on laste jaoks liiga igavad, lapsed nende jaoks liiga noored või rumalad.
Põliskultuurides ei ole lapsed ülejäänud ühiskonnast eraldatud.
3. Kubjase asemel on Maria oma lastele kaaslane. Läänemaailmas on lapsevanemaks olemise oluline osa laste kontrollimine. "Pane saapad jalga," "korista tuba ära," "söö veel kolm ampsu". Põliskultuurides tehakse aga lastega nende kontrollimise asemel koostööd: "Emme ja issi lähevad randa. Kui sa tahad ka randa tulla, siis sa peaksid jalatsid jalga panema. Kas sa tahaksid randa tulla?"
Aga mis siis saab, kui laps vastab, et ta ei tahagi randa tulla? Maria peres viidaks laps lihtsalt rahumeeli naabritädi juurde ja mindaks ise ikkagi randa. Mis viib meid järgmise, kõige olulisema punktini...
4. Maria ei kasvata oma lapsi üksi vaid kogukonnas. Läänemaailmas püsib jätkuvalt arusaam, et lastele parim peremudel on selline, kus ema on võimalikult palju kodune ja pühendab kogu oma tähelepanu lastele. Kui tegemist on ainult ühe beebi või väikelapsega, veedabki ta oma päevad emaga kahekesi nagu ühiskonnast isoleeritud kastis.
Vaadates inimkonna ajalugu, isegi läänemaailma ajalugu, on selline lastekasvatamise viis täiesti ebatraditsiooniline. Tavapäraselt on emad tegelenud laste saamise kõrvalt edasi ka muude ühiskondlike rollidega ning samal ajal on laste kasvatamisel abiks olnud paljud lähedased – vanavanemad, tädid-onud, suuremad õed-vennad, naabrid ja teised kogukonna liikmed. Näiteks on maiadel komme, et kui üks naine kogukonnast sünnitab lapse, teevad teised koostööd, et sünnitanu saaks vähemalt korra päevas rahulikult pesemas käia ja süüa, ilma samal ajal beebit teises käes hoidmata. Ning lapsed on traditsiooniliselt kasvanud üles koos kogukonna teiste lastega.
Tavapärane pilt ühes neljalapselises maiade peres: samal ajal, kui laste tädi astus läbi, et õe perele õhtusööki tuua, oli ka vanaema külla tulnud ja aitas naabrinaist tema beebiga. Pere vanim tütar vaatas senikaua pere noorima järel, sest ema oli parasjagu loomi toitmas. „Emad pole mitte kunagi varem olnud emadusest nii kurnatud nagu täna,“ on öelnud ajaloolane John R. Gillis.
Mida tasuks meil Sinu hinnangul põliskultuuridelt laste kasvatamise kohta õppida?
