“Oi, su naine jäi täna mõlema lapsega üksinda koju? No on ikka tubli emme!”
“Aga kus lapse isa on, miks laps emaga arsti juurde tuli?”
“Uurin oma naiselt, kas ta viitsib õhtul ise lapsi hoida …”
“Emme on lastega mänguväljakul?! Küll ta mehel on ikka vedanud!”
Kui sul oli neid lauseid veider lugeda, siis tõenäoliselt seetõttu, et oled harjunud neid kohtama viisil, kus rollid on teistpidi, kirjutab vanemlushariduse edendaja Merilin Mandel @jesslapsed. Ühiskond on harjunud isasid kiitma tegevuste eest, mida emade puhul peetaks miinimumstandardiks – oma lastega üksi kodus olemise, arstivisiitidel osalemise või mänguväljakule viimise eest.
Mida teha, et isad tunneksid end isarollis kaasatumana? Merilin annab nõu:
1. Ütleme teadlikult tšau-pakaa igasugustele "emme ja beebi" ruumidele ja kõigele, kus välistatakse praegu võimalus, et isa tunneks end vanemana oodatuna. "Vanem ja beebi" - selge, kaasav, neutraalne.
2. Aitab igasugu "ärme hakka issit sellega tüütama, uurime hoopis emmelt" eeldustest ja "ah, tüüpiline issi, talle ei jää kunagi miski meele", "he-he-he, issi ei tea üldse, kus lasteaias sa käid" naljadest. Milles see nali seisneb, kui isasid peetakse üldistavalt mingiteks ohmudeks, kellele nende lapsega seonduv korda ei lähe?
3. Ankeetidel, kus seni on lahter ainult ema jaoks, olnu sama palju ruumi ka isadele - ja kui mitme inimese andmed ei mahu, olgu seal neutraalne "vastutav inimene" (kaasab muuhulgas ka pered, kus emme-issi asemel on muud kombinatsioonid ja rollid).
4. Jälgime sõnakasutust erinevates argivestlustes - üldiselt lapsevanemlusest rääkides kasutamegi sõna "lapsevanem", mitte "ema", ja seda ka lapsega vesteldes! Kui me pöördume lapse poole eeldusega, et kõike temaga seonduvat teab ainult emme, mitte teised täiskasvanud, kasvatame juba jõudsalt uut soorollipõlvkonda otsa.
5. Mähkimislauad ja lastega toimetamiseks piisavalt suured kabiinid saagu ka meeste vetsudesse, kamoon. On eriti andestamatu, kui uusi hooneid-asutusi ehitades see endiselt tegemata jäetakse.
6. Vanemlusega seonduvaid koolitusi, raamatuid, vestlusõhtuid reklaamides ja läbi viies kasutame visuaalselt lisaks naistele ka mehi, kaasavast keelekasutusest ning mitmekesistest näiteolukordadest rääkimata.
7. Lapsevanemaks olemine on tohutult väljakutseid pakkuv roll nii füüsiliselt, sotsiaalselt kui emotsionaalselt. Muudame normaalseks selle, et lisaks emadele uurime ka isadelt, kuidas neil selle rolliga kohanemine ja suhestumine toimub, millisest toest on puudu ja nii edasi. Ja uurime ikka emadelt ka, eks. Uurime kõigilt, kes lapsi kasvatavad, kuidas neil läheb.
8. Lõpetame lapse eest hoolitsevate isade pjedestaalile asetamise ja kullasädelusega katmise - nad ei ole mingid eksootilised loomad, keda läbi võrgu massidega vaatamas ja pulgaga togimas käia, vaid lihtsalt tavalised inimesed, kes oma lapsi kasvatavad. Isade toetamine algab sellest, et me jätame selja taga soolise segregeerituse ja iganenud soorollid.
