Ema, kes on seadnud end valiku ette: abort või lapsendamine, võib ära tunda mõned alljärgnevatest mõtetest.
1. Ma pigem teen aborti, sest lapse sünnitamine ja äraandmine murraks mu südame.
Kurbus on paratamatu. 9 kuud koos oldud aeg loob sideme, mida on valus lõhkuda. Üldjuhul on see ka loomulikuks põhjuseks, miks ema otsustab siiski teha kõik pingutused selleks, et leida võimalused last ise kasvatada. Kui see siiski mingisugusel põhjusel võimalik ei ole, põhjustab lapse andmine armastavasse perekonda emale, kes on lapsega emotsionaalselt seotud, kindlasti vähem kurvastust kui lapse tapmine. Otsustades lapsendamise kasuks olukorras, kus ema ise ei saa vanema rolli täita, valib ta surma asemel elu oma lapsele ning täidab samas lapsendaja pere suure unistuse. Pikemas perspektiivis peitub just teadmises, et lapsega on kõik hästi, jõud ja rõõm eluga edasi minemiseks.
2. Ma peaksin oma tegude eest ise vastutama.
Kahtlemata on oluline, et inimene vastutaks oma tegude eest. Kuid lapse andmine armastavasse kodusse võibki mõne ema olukorras olla kõige vastutustundlikum otsus. Kui oma võimalusi ausalt hinnates leiab ema, et probleemid, mille tõttu ta kaalub aborti — majanduslikud raskused, suhted lapse isaga, soovimatus pikemaks ajaks pühenduda lapsele, psüühilised probleemid jne — on ületamatud, siis on igati hooliv valida oma lapsele kasvamine hoolivas perekonnas. Seevastu abort on vastutustundetu tegu, milles inimene, püüdes põgeneda vastutuse eest uue inimese ees, võtab enesele tegelikult vastutuse tema surma eest.
3. Abort on palju lihtsam lahendus kui adopteerimine
Paljud naised arvavad, et abort “lahendab” keerulise olukorra hetkega ja jäädavalt. Abordi psüühiline ja emotsionaalne mõju on aga sageli samuti jääv või väga pikaajaline.
Abordiga ei ole võimalik saavutada tunnet, et last ei ole kunagi olnud. Vastupidi, abort toob enesega sageli kaasa suure kaotusvalu, paljude kinnitusel eriti põrguliku just seetõttu, et seda kaotust “ei leinata nagu sündinud inimese surma”. Abort võib näida kiire, kerge ja loogilise lahendusena, kuid tagajärgede kandmine on sageli aeganõudev ja raske. Lapse seisukohast on abort igal juhul kõikidest variantidest kõige halvem. Ta peab surema ainuüksi selle nimel, et tema ema (või kes iganes, kelle tahte tulemusel abort tehakse) püüab hoiduda ebamugavustest oma elus.
4. Lapse isale ei meeldi mõte lapsendamisest.
Mõistagi on isa arvamus oluline. Samas, kui ta ei ole valmis ise vanemaks olemisele pühenduma, peaks ta mõistma, et hooldusvanema või lapsendaja pere kaudu on lapsel kõik väljavaated kasvamiseks heas kodus.
5. Lapsendamise protsess on alandav ja piinarikas nii mulle kui ka lapsele.
Kahtlemata on lapsendamisprotsess Eestis seotud veel väga paljude ebamugavustega. Kuigi ema võib soovida, et laps ei peaks viletsast süsteemist tingitud vintsutusi üle elama, on see siiski ajutine. Kui lapsendamine on lõpule jõudnud, on see püsiv ja lapsendaja pere seob ennast tavaliselt lapsega kõige sügavamal tasandil. Sellele, et Eesti lapsendamissüsteem kõigi osapoolte jaoks valutumaks ja sõbralikumaks muutuks, saavad kindlasti kaasa aidata just naised, kes oma otsusega selgelt näitavad, et armastav emasüda valib pigem selle, et laps elab eemal kellegi teise kodus, kui sureb abordi tagajärjel. Vanemate häbitunne ei tohiks kaaluda üles sündimata lapse õigust elule.
6. Mul pole mingit garantiid, et mu laps on õnnelik.
Tõepoolest, sellist garantiid ei ole kellegi elul. Küll aga on ema võimuses langetada otsuseid, mis kõige tõenäolisemalt tagavad lapsele võimaluse parimaks eluks. Rasedus, mis ema jaoks võib tunduda probleem või kriis, võib paljude lastetute abielupaaride jaoks olla maailma kalleim kingitus. Seevastu abort kui lapse tapmine annab 100%-lise garantii, et last ei oota ees vähem ega rohkem õnnelik elu, vaid talle ei anta üldse võimalust elada. Oluline on mõista, et igaühele meist on kõige suurem kingitus võimalus elust osa saada.
Pealegi, väga sageli on kellegi nägemus sellest, missugune on hea elu, väga subjektiivne. Inimesi, kes on eeskujuks või kangelaste kehastuseks paljudele teistele iseloomustavad sageli rasked üle-elamised, mis aga ei tähenda, et nende elu oleks vähem elamist väärt.
7. Minu perekond ei aktsepteeriks iialgi, et annan lapse võõrastele.
Perekonna tugi on väga oluline. Nõuab suurt julgust ja tugevust astuda vastu nende inimeste ootustele, kes on Sulle kõige tähtsamad. Kui nad aga Sinust tõsiselt hoolivad, soovivad nad seda, mis on Sinu ja Su lapse jaoks parim. Kui leiad, et adopteerimine loob Sinu lapsele turvalise kodu, kus tal on võimalus kasvada õnnelikuks inimeseks, siis mine seda teed. Otsuse pead tegema Sina, kuna just Sina oled see, kes selle otsuse tagajärgi kannab ning nende eest vastutab. See, mida soovitab Sinu perekond, ei pruugi alati olla Sinu ja kindlasti mitte Sinu lapse jaoks parim lahendus. Tõenäoliselt soovivad Sinu lähedased Sind kaitsta, kuid ilmselt ei ole seejuures teadlikud abordi olemusest; peaksid püüdma seda neile selgitada.
8. Ma kardan, et minu last võidakse ahistada.
Kui Sa loed ajalehtedest ahistamisjuhtumeid, siis näed ka, et laste ahistajad ei ole tavaliselt lapsendanud vanemad. Selleks võib samamoodi olla näiteks lapse ema uus meespartner. Laste kuritarvitamist esineb ka bioloogiliste vanemate poolt. Hirm on sellegipoolest põhjendatud ning on juhuseid, kus see on osutunud reaalsuseks. Ent samuti on abordi reaalne tagajärg surm. Seega seisab ema selles punktis küsimuse ees, kas eirata lapse põhiõigust, s.o. õigust elule, toetudes hüpoteetilisele hirmule? Eesti liigub paljude välisriikide eeskujul selle poole, et lisaks eelnevatele taustauuringutele jätkuks järelvalve lapsendaja pere üle ka pärast lapsendamist.
9. Mu sõbrad arvavad, et lapsendada andmine on jõhker. Kuidas ma neile otsa vaatan, kui olen oma lapse hüljanud?
Siin on küsimus selles, mis on parim lapse jaoks. Sinu sõbrad ei ole need, kes last kannavad ja tema eest vastutavad. Ainult Sina oled oma lapse ema ja ainult Sina saad tagada tema heaolu, mis algab võimalusest elada. Otsus anda oma laps adoptiivperre on emotsionaalselt kindlasti raske ning vajab eriliselt lähedaste sõprade tuge. Kui aga arvad, et Sa ei suuda pärast lapsest loobumist sõpradele otsa vaadata, ei ole see kindlasti kergem pärast lapse tapmist. See võib tunduda kergem ainuüksi seetõttu, et meie ühiskond peab sündimata inimeste tapmist normaalseks. Tutvudes aga põhjalikult selles portaalis olevate materjalidega, mõistad, et eelistades abordile lapsendamist on Sul oluliselt lihtsam teistele silma — ja ennekõike peeglisse — vaadata.
10. Olen kuulnud, et lapsendatud lapsed vajavad rohkem psühhiaatrilist abi, neil on üldiselt raskem elu kui lastel, kes elavad oma bioloogiliste vanematega.
Uuringud, mis viitavad sellistele probleemidele, võrdlevad peaaegu alati täiesti erinevaid olukordi. Bioloogilised lapsed lähevad vanematega haiglast koju, loovad kiiresti lapse-vanema sideme ja neid kasvatavad sünnist alates nende vanemad (vanem).
Adopteeritud lapsed peatuvad enne adopteerimist sageli lastekodudes, turvakodudes või mistahes muus rahutus keskkonnas. Nende tulevane sotsiaalne ja emotsionaalne ebastabiilsus ei tulene enamasti adopteerimisest, vaid sellele eelnenud vintsutustest.
Seega peaksime siinkohal võrdlema bioloogilisi ja adopteeritud imikuid, kes mõlemad läksid haiglast koju oma vanemate juurde päriseks. Tulenevalt seadusandlusest peavad Eestis enamus imikutest viibima täna veel enne lapsendamist mõnda aega lastekodus. Välismaal on aga selliste uuringute läbiviimine mitmel pool võimalik ning nendest nähtub, et adopteeritud lapsed jõuavad paremini edasi (S. McLaughlin et al., "Do adolescents who relinquish their children fare better or worse than those who raise them?," Fam. Plan. Persp., Jan. 1988).
Võrreldes lastega, keda adopteeriti hiljem, kes on sündinud väljaspool abielu või kes kasvavad üksikema hoole all, imikuna adopteeritud lapsed:
- jäävad harvemini klassikursust kordama
- külastavad psühholoogi või psühhiaatrit vähem kui teised grupid
- on parema tervisega
- tulevad klassis paremini toime kui teised grupid
- neil on vähem käitumisprobleeme kui kõikidel teistel gruppidel
Allikas: abort.ee
