Meie ühiskonnas valitseb arusaam, nagu sünniksid soovimatust rasedusest soovimatud lapsed, kellel ei ole väljavaateid heale elule. Just sellisest nägemusest lähtudes peetakse teinekord võimalikuks rääkida sündimata inimeste tapmisest kui halastusteost. Ei ole olemas soovimatuid lapsi, on olemas vanemad, kes ei soovi oma last. Eesti Vabariigis võib järjekord vastsündinu adopteerimiseks väldata mitu aastat, samal ajal kui igal tööpäeval sureb abordi tagajärjel ca 30 last.
Lapsendamine juhul, kui lapse bioloogilised vanemad on elus, on kahtlemata äärmuslik lahendus. Üldiselt tuleb teha kõik jõupingutused selleks, et laps saaks kasvada oma bioloogiliste vanemate juures. Kui see aga mingisugusel põhjusel tõesti võimalik ei ole, on lapsendamine põhjendatud lapse eluõiguse tagamisega parimal võimalikul viisil.
Mõte oma lapsest pärast sünnitust loobuda võib naisele tunduda väga võõras. Meie ühiskonnas jagub kahjuks rohkem mõistmist emale, kes otsustab abordi kasuks, kui emale, kes annab oma lapse kasuvanemate hoole alla. Selline mõttemudel aga ei toeta emaksolemise esmast sisu — tagada oma lapsele kõik tema inimeseks olemise võimalused, eeskätt võimaluse elada. 1992. aastal ühines Eesti lapse õiguste konventsiooniga, mis tunnistab iga lapse loomuomast õigust elule.
Tänases Eesti seadusandluses puudub regulatsioon, mille alusel võiks aborti kaaluvale emale soovitada lapsest loobumist adoptsiooni kasuks. Ema võib küll anda nõusoleku lapse lapsendamiseks isikuliselt. Edasi aga otsustab kohalik omavalitsus, kas pere, keda sünnitaja on soovinud näha lapse vanematena, on sobilik.
Lapsendamine tekitab lapsendaja ja lapsendatu vahele vanema ja lapse vahelise suhte. Lapsendajad kantakse lapse sünniakti vanematena, soovi korral antakse lapsele lapsendaja perekonnanimi. Vanem on lapse seadusandlik esindaja, loomulikult on ta kohustatud kaitsma oma lapse huve ja õigusi. Riigi abi lapse kasvatamisel on sama, mis kehtib kõigi peres kasvavate laste kohta.
Lapsendamise otsustab kohus lapsendaja avalduse alusel, mis võib venitada lapsendamise protseduuri arvatust pikemaks. Selleks, et laps saaks oma tulevase perekonna juurde enne kohtuotsuse jõustumist, on paindliku variandina võimalik vormistada lapse elamine hooldusperes. Selleks annab nõusoleku kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja.
Lapsendada saab last:
- kes on jäänud orvuks;
- kelle vanemad on andnud kirjaliku nõusoleku lapsendamiseks;
- kelle vanematelt on võetud kohtus vanemlikud õigused;
- kelle vanem on kohtus tunnistatud teovõimetuks või teadmata kadunuks.
- Lapsendamine on juriidiline toiming, mille tagajärjel tekivad lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused.
- Lapsendada saab alaealist isikut.
- Lapsendamisel peab lähtuma lapse huvidest.
- Maavanema ülesandeks on lapsendamise korraldamine, vastava registri pidamine ning andmete ja arvamuse esitamine kohtule.
- Lapsendamise sooviavalduse esitab lapsendada sooviv isik maavalitsusele. Soovides säilitada anonüümsust või mõnel muul mõjuval põhjusel, on lapsendajal õigus pöörduda mitte elukohajärgsesse maavalitsusse.
- Maavalitsus peab selgitama lapsendada soovivatele isikutele nende õigusi ning lapsendamise õiguslikke tagajärgi.
- Maavalitsus on kohustatud nõustama vanemat, kes soovib anda nõusolekut enda lapse lapsendamiseks, selgitades talle muu hulgas tema õigusi ja kohustusi ning lapsendamise õiguslikke tagajärgi.
- Lapsendajal on õigus saada maavalitsuselt üldist teavet lapse elukäigu, terviseseisundi ja iseloomu kohta. Lapsendajal ei ole õigust saada andmeid lapse või tema vanemate kohta, mis rikuksid nende isiklikke õigusi.
- Lapsendamise otsustab kohus. Kohus teavitab osapooli kohtuistungi toimumise ajast.
Välismaale lapsendamist korraldab Sotsiaalministeerium.
Lapsendamiseelseid ja – järgseid tegevusi ja teenuseid pakub MTÜ Oma Pere www.omapere.ee Kui lapsendaja ei soovi lapsendamise ettevalmistamisega seotud toimingute jätkamist, on ta kohustatud sellest viivitamata teavitama maavalitsust.
Vanema nõusolekut ei ole vaja kui:
- ta on kestvalt võimetu avaldust esitama
- kui tema viibimiskoht on kestvalt teadmata
- kui vanemalt on lapse isikuhoolduse õigus täielikult ära võetud
Vanema nõusolek lapsendamiseks ei jõustu enne kaheksa nädala möödumist lapse sünnist!
Abielus olevad isikud võivad lapse lapsendada ühiselt. Lapse võib lapsendada ka ainult üks abikaasa, kui:
1) ta lapsendab teise abikaasa lapse;
2) teine abikaasa ei saa lapsendada põhjusel, et ta on piiratud teovõimega.
Lapsendajaks võib olla Eestis alaliselt elav isik, kes on:
- vähemalt 25-aastane (erandjuhul noorem täisealine isik);
- vaimselt ja füüsiliselt terve;
- ei ole kriminaalkorras karistatud;
- suuteline last kasvatama, tema eest hoolitsema, teda ülal pidama.
Lapsendajat valides arvestatakse tema isikuomadusi, suhteid lapsendatavaga, varalist seisundit ja võimet täita lapsendamissuhtest tulenevaid kohustusi, samuti võimaluse korral lapse vanemate eeldatavat tahet. Otsustamisel arvestatakse võimaluse korral ka lapse üleskasvatamise järjepidevuse vajadust ning tema rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu.
Lapsendaja soovil saab muuta lapse ees- ja perekonnanime
Täisealisel lapsendatul või alaealisel lapsendatul ( lapsendaja nõusolekul) on õigus saada maavalitsuselt teavet oma bioloogiliste vanemate, vanavanemate ning õdede ja vendade kohta, kui nimetatud isikud on andnud nõusoleku vastava teabe avaldamiseks.
Kestvus
Laps loetakse lapsendatuks kohtumääruse jõustumise päevast, lapsendamine on tähtajatu.
Allikad:
http://www.abort.ee/vajad_abi/lapsendamine
http://harju.maavalitsus.ee/lapsendamine
