Foto:kuvatõmmis videost
Läheneva valentinipäeva puhul näitame teile Superstar Magazine lehel ilmunud videot ühest imearmsast abieluettepanekust!
Kas vaatasid video ära? Kindlasti naeratad praegu selle peale?
Siinkohal küsikski meie kasutajate käest:
- Milline oleks sinu unistuste abieluettepanek?
- Kui sinu käest on seda küsimust juba küsitud - milline see ettepanek välja nägi?
- Kas sul on hea meel, et see just selline oli?
- Kui oluline üldse on abielu sinu jaoks ja miks?
- Mida sa ütleksid inimestele, kes väidavad, et abielu on ainult tühipaljas paber?
Räägi meile sellest ilusast unistusest või mälestusest ja jaga oma mõtteid ka teistega!
Greetel, emmedeklubi.ee
Nii ilus, maarjaly. Ma ise tunnen samuti "selle õige" tunnet.
Me just eile õhtul ajendatuna selle video teemast arutasime oma pulmade teemat.
Mees küll tegi peale ettepanekut nalja, et noh, praegu seitsmes aasta kuni ettepanek tuli- siis sama paljude aastate pärast pulmad? 😃
Ma registreerimisele ei tahaks kedagi. Selle üle veel mõtlen, kas pojad võiks seal olla või mitte. Ja ma ei teagi, ka ei oska suurt pidu tahta.
Iseenesest selline lihtne ja ilus suvine õhtu, hoovis, laternad jne oleks armas, aga korraldada ja närvitseda ma ei viitsiks. Lisaks ei tahaks ma meeletuid summasid sinna alla panna.
Hakkasime arvutama - juba lähemaid sugulasi ( emad-isad, vanaemad-vanaisad, onud-tädid, õed-vennad peredega) on 40-50 koos lastega. Mõlema lähimad sõbrad ka ja ongi 70 inimest koos. See on ju juba suur pidu. Ma ei tea, kas ma tahan ikka laristama ja möllama hakata. Samas, kas siis päris ilma teisteta ka valmis seda tegema oleks?
Minu jaoks on 2 punkti, mis on olulised - et mul oleks siiski ilus kleit, soeng jne ja fotosessiooni tahaks mälestuseks teha ( ilmselt enne registreerimist, kellel neid pandasilmi ikka vaja vaadata, kui "jah" ajal pillinud olen. 😃 )
Väga armas video tõesti.
Ma ütlen ausalt, siis ma olen mingi imelik naisterahvas ilmselt. Ma pole kunagi unistanud mingist konkreetsest abieluettepanekust või suurtest pulmadest. Esimene kord sain nii ettepaneku kui ka natuke suuremad pulmad valge kleidi ja kogu kompottiga. Ettepanek tehti esimesel aastapäeval, pulmad tulid 5 aastat hiljem. Polnud minu jaoks midagi erilist.
Teine abielu tuli hoopis teistmoodi. Ma olen veel siiani sillas. Sõitsime kodulinna omale uut autot soetama ja härra tegi ettepaneku kohalikku maavalitsusse ka avaldused sisse viia. Saigi tehtud. Kellelegi ei rääkinud, sest esialgu plaanisime vaid kolmekesi koos lapsega salaja teha ja siis vanematele üllatuseks tordiga külla minna. Viimasel hetkel mees muutis plaane, sest ta arvas, et tema ema tahaks ikkagi tulla ja oleks väga löödud ning sai otsustatud, et las siis vanemad ja õed-vennad ka tulevad registreerimisele. Hiljem läksime lihtsalt koos nendega restorani sööma. Aga mis mind selle päeva juures kõige enam hämmastas, see oli minu super abikaasa. Leppisime ka enne registreerimist fotograafiga kokku, et teeme fotosessiooni ja minu torisejast mees, kellele kunagi pildistamised ei meeldi, tegi kõik kaasa ja rohkemgi veel. Ma sain oma imeilusad pildid ja imeilusa päeva, sest mu kõrval on lihtsalt nii vapustav inimene.
Minu jaoks kindlasti ei ole abielu lihtsalt paljas paber. See on palju enamat. See on turvatunne ja näitab mulle, et mu kaasa on otsustanud minuga elupäevade lõpuni koos olla, et mina olen just see õige. Ma alati kadedusega vaatan neid vanemaid paare, kes peavad oma hõbe-kuld- või mis iganes suuri pulmaaastapäevi ja on ise samas jätkuvalt veel õnnelikud. Tahaks ise ka nii ja ma usun, et seekord olen ma ise ka leidnud selle õige 😀
Minule tuli ka abieluettepanek väga ootamatult. Olime tuttavad olnud 10.kuud! Üks päev tuli abikaasa mulle külla (me ei elanud sel ajal koos) , nagu tavaks oli saanud. Tuli tuppa ja seal ta oli ..sõrmuse karbiga. Minul hakkasid automaatselt pisarad jooksma, sain juba aru mis toimub ja nii ta paluski mind endale kaasaks. Ema ja venna juuresolekul. Muidugi vastasin "jah". See kõik toimus 19.mai 2011. Aasta hiljem 16.06.12 toimusid meie pulmad . Väga suurejoonelised , kõigi sugulaste ja tuttavatega. Kokku külalisi siis 78. Veebruaris 2013 sündis meie esiklaps Martin 😀
Abielus on mulle tähis see tunne, see miski, mis paneb mind hästi tundma 😀
Inimene , kes väidab et see on tühipaljas paber, ei tea sellest midagi . Abielusse tuleb uskuda, mitte võtta seda kui suvalist asja.
Teen siis ise algust, üsna äsja kogetud ka - hästi meeles:
Käisin üks nädalavahetus ( 25.01.2014) tantsulaagris. Helistasin tagasiteel, kas poest on ka midagi vaja, hakkasin Padiselt tagasi sõitma. Ei ole vaja. Tule ruttu koju, siis saan lapsed kiiremini hoida viia. Kuna meil oli järgmisel õhtul ka kokkukolimise tähtpäev ( paariks saamise kuupäev on nagu segane, millal täpselt, siis tähistame hoopis seda) ja arvasin, et juu tal selle jaoks mingid plaanid.
Läks välja 19.15 ja jõudis tagasi alles 21. Vanemad elavad tal u 15 min sõidu kaugusel.
Tuleb koju sushimaterjalide, veini ja itaalia jäätisega. Selge - tähtpäeva tähistamine. Teeme siis sushit. Istun köögilaua taga, vaatan midagi arvutist ( ilmselt vist kordasin üle, kuidas sushit tehakse) ja tuleb põlvitab mu ette. "Ma olen vahel natuke totu ja olen seda tõenäoliselt elu lõpuni, aga ma tahan elu lõpuni sinu totu olla!"
See oli nii ootamatu, et ma ei osanudki kohe reageerida. Reaktsioon oli jah, aga reaalselt selle jah ütlesin peale päris mitut sekundit, kui kohale jõudis, et seda sõna oleks ka ju vaja. 😃
Helistas veel mu isale ja küsis, kas ta annab oma tütre ära. Isa oli siis lubanud.
Ta oli mu sõrme mõõtnud tükk aega tagasi mingi hommik, kui ma magasin, aga seda ta ei arvestanud, et kuigi ta võttis sõrmuse kohast õige mõõdu, oli sõrmeluu keskelt natuke jämedam ja see mahtus alustuseks mulle hoopis kõige pisemasse sõrme.
Ja peab vist jällegi tõdema, et mu suurem poeg on tõesti suureks kasvanud. Mees valis mitu-mitu nädalat enne ettepanekut koos pojaga selle sõrmuse internetist, kätte sai nädal aega enne ettepanekut ( mina küll poleks nii kaua kannatada osanud vist ) - mees ütles lapsele, et see on üllatus ja mulle rääkida ei tohi ning - ei sõnagi. Tubli mees. 😀
Ma ei olnud unistuste ettepanekule ausalt öeldes eriti mõelnudki ja minu meelest oligi see kõige armsam, kuidas mu oma mees seda tegi. Just nii nagu see talle endale kõige omasem on ja see vist oligi nii oma ja õige. 😀
Minu jaoks on ikka abielu oluline. Selles on see "miski", mida niisama kooselu tundes ei ole. Ei tea, kas naiste värk. 😀
Ja lisaks ka mingil määral kindlustatus. Kasõi esimese asjana tuleb meelde, et väikest last kasvatava töötaja abikaasa saab vajadusel haigekasse kuni lapse kooli minemiseni. Kui aga koos elad, sellist võimalust ei ole.
Lisaks sellele sisemisele soovile ja tundele on see ka kindluse mõttes oluline.
Tõesti väga armas abieluettepanek😀
Mulle tegi mees selle sõbrapäeval. Tõesti on hea meel, et see oli just selline ja sellisel ilusal päeval nagu valentinipäev. Nüüdseks oleme ka juba abielus ja tõesti olen rahul sellega. Minujaoks on abielu oluline ehk selleks, et see näitab et olete üksteisele rohkem pühendunud- mitte, et kes abielus ei ole on vähem pühendunud. Arvan, et kui tekivad mingid probleemid,siis on rohkem mõtlemist ja tahet suhteid parandada, sest ei ole lihtsalt nii, et jalutad minema ja ongi kõik. Minule isiklikult meeldib veel kanda sama nime mis mehel, tundub kuidagi mõnusam, kui perekonnal on ikkagi üks sama nimi 😀