Kui tänapäeva Eesti jõulude puhul on liidetud Põhjala talvine pööripäev, kristlik Jeesuse sünnipäev ning Lääne tarbimisühiskonna kommertsjõulud, siis Eesti rahvakalendris tähistas jõuluaeg talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule, kesktalvist puhke- ja pidutsemisaega. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole. Jõulude vastandiks oli rahvakalendri suvepoolel jaanipäev.
Jõulud, mida Lõuna-Eestis nimetati ka talvistepühaks ja mõnel pool koguni vorstipühadeks, olid Eesti rahvakalendris terve aasta tähtsaimad pühad.
Millal jõule peeti?
Jõulude aeg vältas tavaliselt 21. detsembrist, toomapäevast kuni 6. jaanuari, kolmekuningapäevani. Jõuluaja sisse jääv kõige tähtsam aeg oli jõuluõhtu 24. detsembril ja jõulupühad, mis kestsid 25.-27. detsembrini.
Millised olid jõulukombed?
Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Jõuludeks koristati ja ehiti kogu majapidamine ning valmistati aasta rikkalikumad piduroad. Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada.
21. detsembril tõusti varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni. Eluruumid koristati ja puhastati ülima hoolega, sest nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi – vastasel korral kardeti, et ka õnn saab majast välja pühitud. Jõuludeks toodi koju kõik välja laenatud asjad ning jõulude ajal ei laenatud midagi välja. Kõik tööriistad viidi ulualla.
Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgedel mängiti jõulumänge, puhati ja ka magati. Vanemad jõulumälestused on tulvil kirjeldusi sellest, kui tore oli lastel neis hullata. Õlgede lakkepildumisega ennustati viljasaaki - mida rohkem kõrsi jäi parte külge rippuma, seda parem pidi olema vilja-aasta. Jõukamates peredes toodi tuppa heinu. Õlest jõulukroonid ja muud laekaunistused olid tuntud rohkem Lääne-Eestis, kus nende valmistamiseks kasutati veel pilliroogu. Kroone ehiti munakoorte, lõnga ja riideribade, sulgede ja kõige kättesaadavaga.
Jõuluajal ei tohtinud öösiti valgus toas kustuda. Pidi ka jälgima, et aknad oleksid tihedalt kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Jõuluöödel, eriti vana-aastaõhtul soovitati öö läbi üleval olla – kui muidu ei jaksa, siis kasvõi vahetustega. Kui magama heideti, siis soovitavalt õlgedele põrandal ja täies riides.
Pidulaual pidi kindlasti olema õlu, sealiha (poolik seapea), jõululeib ja jõuluvorstid. Jõuluvorstid tehti tavaliselt valged, s.o. vaid tangust ja sibulast. Valgevorst on meie rahvuslik jõuluroog, kuna kuskil mujal pole ta sedavõrd üldiselt levinud. Tavalised jõulutoidud olid veel pähklid, kapsad, keedetud oad, herned, naerid, kala ja või ka kollane kringel (magusapoolne palmiksai safraniga). Levinud joogiks oli jõhvikatest valmistatud mahl (morss).
Igaüks pidi saama nii palju süüa, kui tahtis. Jõuluööl tuli süüa 7, 9 või 12 korda, siis on inimesel uuel aastal jõudu, jaksu ja tervist, tema tööd õnnistatud ja tal pole leivapuudust. Söögikord ei tähendanud kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest. Üks neid tavasid, mida paiguti tänini järgitakse, on jõuluõhtul (või -öösel) loomadele leiva lauta viimine.
Kuna kõik tööd peale hädavajalike olid keelatud, siis oli aega jõude olla, koos perega jõulumänge mängida. Mängimine oli keelatud üksnes jõulaupäeva õhtul ja esimese püha hommikul. Õlgedest valmistati looma- ja inimkujusid, nuute, millega tonti teha, mängida, osatada, parodeerida, naljatleda, üksteist taguda.
Kõige populaarsemate vanemate mängude hulka kuulusid passilöömine ja kingsepa silma pistmine. Passimäng kuulub vanemate dialoogiga mängude hulka, kus üks küsib ja teine vastab. Tervitamise järel küsitakse reisisihi, veetava kauba, reisimoona jm kohta. Viimasele küsimusele: “Kus pass?” vastati: “Pass perses”, mille järel löödi üksteist passiks nimetatud õletuustiga. Teises tuntud ajaviitemängus püütakse kolmest õlepalmikust valmistatud “kingsepp” pikali lükata. Kaks kummargil ja näoga vastamisi mängijat hoiavad kinni jalge vahele pandud kepist. Seljaga “kingsepa” poole olija püüab kepi abil õlenukku ümber lükata, teine seda takistada.
Toomapäeval käidi Tahma-Toomast (õlgedest ja vanadest närudest tehtud nukku, mis sümboliseeris mustust) viimas. Tahma-Toomas tassiti salamahti taluõuele, kust leidja püüdis selle kiiresti edasi toimetada.
Jõuluhani või jõulusokk liikus tavaliselt ringi jõululaupäeval ja käis lapsi kontrollimas ja karistamas. Haneks või sokuks maskeerus mees või naine, tõmmates tagurpidi kasuka selga. Kõigile neile jõulusantidele anti pähkleid, õunu ja õlut.
Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. See oli maagilise, kaitsva tähendusega. Üldise tava järgi ei mindud külla jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal. Ootamatule külalisele visati pastlad või pajalapid kaela, soola või tuhka jälgedesse ja tehti muul viisil häbi.
Täiesti lahutamatult on kahe sajandi jooksul kuulunud jõululaupäeva juurde omaste haudadel käimine ja seal küünalde süütamine.
Jõulukuused hakkasid Eesti kodudes levima 19. sajandi lõpus. Talvise pööripäeva ajal igihaljaste okste kojutoomine on elu sümbol kõigis kultuurides. Taluperedes ehiti kuuski 19. sajandil küünaldega; ka poekommide, piparkookide ja õuntega. Üldiselt oli 19. sajandi jõulupuudel juba õrnu klaaskuule ja muid jõulumune. Koolis valmistati ka ise ehteid, peamiselt keesid, lumehelbeid ja inglikesi.
19. sajandil hakkasid töösturid korraldama töölistele jõulupuusid. Sellised jõulupuud olid alguses heategevusseltside ja heategevusest haaratud isikute eriline panus pühade viimiseks ka lihtsatesse kodudesse. Sealt sai alguse hea tava tegeleda jõulude aegu heategevusega.
Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud. 20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi said kõik pereliikmed, sajandi lõpust alates aga leidusid kotis nimelised pakid lemmikloomadelegi.
Eestlaste igihaljad jõululaulud on olnud: "Oh kuusepuu", "Püha öö", "Aisakell", "Ma tulen taevast ülevalt", "Üks roosike on tõusnud", "Oh sa õnnistav..", "Et tulge, oh lapsed, ja rutake nüüd..", "Pere uinund, tuled kustund juba..", "Üle lume sahiseva sõidab saanike.." ja "Taas sajab valget lund väljal..".
(Allikad: Jõulud meie rahvakalendris, Vikipeedia, Berta)
Millised Eesti rahvakalendri jõulukombed on teie peres tänini au sees?
