Täna toimus Tallinnas isadepäevakonverents "Issi ja emme, miks te enam ei kallista?", kus arutleti lapsevanemate vahelises paarisuhtes tekkivate probleemide üle. Ajakirjanik ja üksikema Dagmar Lamp kirjutab Postimehe naisteportaalis, et tema hinge jäi konverentsist suur nukrus: tema hinnangul jäi sõnavõttudest mulje, justkui ei oleks ilma paarisuhteta võimalik tervet last kasvatada.
"Ma usun sügavalt, et (halvast) paarisuhtest palju olulisem on see, et laps näeks – õnnelik saab olla ka ise olles või väikeses mikroperekonnas, õnnelik saab olla ka kärjes, kus on palju-palju kalleid inimesi, kes aga ilmtingimata pole veresugulased ja ammugi ei ela ühe katuse all," kirjutab Lamp.
"Minu meelest tasuks lisaks isade- ja emadepäevakonverentsidele sisendada inimestele ka muid väärtusi. Näiteks seda, kui oluline on iseend väärtustada. Mitte ainult paarisuhet, sest inimese väärtus ei peaks sõltuma sellest, kas tal on või pole paarisuhet. Kui me rõhutame ühiskondlikul tasandil, et lapsed saavad olla õnnelikud ainult siis, kui nad kasvavad kodus, kus on (heteroseksuaalne) paarisuhe, on midagi viltu. See sünnitab alaväärsust, läbikukkumistunnet, õnnetuolemist. See toob kaasa juhtumeid, kus inimesed tormavad pea ees esimesse ettejuhtuvasse paarisuhtesse, sest noh, vähemalt keegigi!"
Lõpetuseks tsiteerib Lamp psühholoogi ja pereterapeuti Kätlin Konstabelit: "Halb paarisuhe on lastele halb, nad õpivad halbu asju – ilma selleta on parem kui halvas suhtes. Kõige olulisem on see, et laps tunneks end turvaliselt, mõnusalt, hoituna, armastatuna. Ja õpiks, kuidas inimesed saavad kenasti läbi saada. Kes nüüd täpselt talle seda hoolitsust pakub ja kena läbisaamise kunsti õpetab, on rohkem vormi küsimus."
Mida arvad Sina: kas lapsed vajavad koos elavaid vanemaid või iseendaga harmoonias elavaid vanemaid?
