"Armas laps,
Täna, pärast seda kui sa lõunauinakuks minu käte vahel magama jäid, istusin ma lihtsalt hetke, pigistasin sind natukene liiga kõvasti, hingasin sisse sinu peaaegu-ikka-veel-beebi-lõhna ja surusin oma põse vastu sinu pehmeid lokkis juukseid.
Ja ma tahtsin nutta - mitte ainult sellepärast, et sa oled nii üdini perfektne ja kallis ja sellepärast, kui väga ma sind armastan - vaid sellepärast, et ma ei tee neid asju piisavalt tihti. Mul ei ole piisavalt võimalusi sinuga lihtsalt olla, sind endasse ahmida, täielikult kohal olla ja seda segamatult nautida.
Ma ei tahaks seda öelda, aga pean selle südamelt ära saama: mul oli nendeks asjadeks palju rohkem aega, kui su vanem vend veel beebi oli. Kui ta kolmeaastane oli, olime me temaga kahekesi ja elutempo oli lihtsalt nii palju aeglasem. Kõik keerles ümber tema ja ma sain talle anda selle jäägitu tähelepanu, mille ma nii meeleheitlikult ka sinule kinkida sooviksin.
Sa tead, et ma armastan sind. Ja ma tean, et sa andestad mulle juba enne seda, kui ma selle välja ütlen, aga ma tõesti palun vabandust.
Mul on kahju, et meie elu nii hektiline on, et me peame hommikuti ärkama enne, kui sa minuga kaisutamise lõpetada oled jõudnud, et ma pean sulle hommikusööki andes kiirustama ja sind riietama, kui sul veel mängimise ja paljalt ringijooksmisega tegemist on.
Palun vabandust, et sa pead kuulma mind karjumas, anumas ja kaheksakümnendat korda palumas, et su vanem vend oma toa lõpuks ometi ära koristaks.
Mul on nii kahju kogu selle kisa pärast, mida sinu vennaga "suurte laste asjade" üle vaidlemine põhjustab.
Mul on kahju, et ma pean pool meie ühistest hommikutest veetma telefonikõnesid tehes, töömeilidele vastates, arveid makstes ja lõpututena näivaid toidupoetrette tehes.
Anna andeks, et kõik su riided on su venna vanad. Mul on kahju, et ka pooled sinu mänguasjad ja enamus sinu raamatutest kuulusid kunagi su vennale.
Mul on nii kahju, et sinu beebiraamat on peaaegu tühi.
Palun vabandust, et pean ütlema "oota natuke" iga kord, kui sa palud mind endaga mängima.
Mul on kahju, et sa oled pidanud mind terve oma elu kellegagi jagama.
Aga ma tahan, et sa teaksid: mu südames on piisavalt ruumi nii sulle kui sinu vennale.
Mu süda on tulvil, meie elud on tulvil ja nii just peakski olema.
Ma tahan, et sa teaksid, et ma kuulen kõiki neid imearmsaid asju, mida sa ütled.
Ja iga kord, kui me sinuga istume maha, et värvida, raamatut lugeda või vaadata, kuidas tõugud millimeeterhaaval üle aiamuru roomavad, olen ma sealsamas, sinu jaoks olemas ja ahmin seda kõike endasse.
Sulle võib mõnikord tunduda, et kõik sinu ümber on suuremad, pikemad, täiskasvanumaailma sukeldunud ja eemalolevad, aga me mõistame ja märkame sind. Me hindame kogu seda maagiat ja süütust, mille sa meie ellu tood.
Ma loodan, et ma veedan piisavalt aega meenutades sulle, kui imeline sa oled, kui palju sa meid iga päev naerma ajad ja kui palju kergust ja siirast rõõmu sa meie perele annad.
Ma loodan, et sulle jääb meelde, kuidas ma lasin sul igal lõunal ja õhtul enda käte vahel uinuda.
Ma loodan, et sulle jääb alatiseks meelde, kui meeleheitlikult ma sinu beebipõlvest kinni hoian, sest tean, kui kiirelt see kõik möödub.
Ja ma tahan, et sa teaksid, et kui ma just pean, lasen ma sul suureks kasvada. Aga misiganes ka ei juhtuks, jääd sa alatiseks, alatiseks minu beebiks.
Armastusega,
Emme"
(Allikas: Scarymommy.com)
