Nii enda kui ka lihtsalt lähedase lapse surm on üks raskemaid olukordi, millesse inimene elus sattuda võib. Lisaks oma kurbusele tuleb toime tulla ka leinava perega suhtlemisega. Vahel kipuvad sõbrad ja tuttavad leinavast perest koguni eemale hoidma, sest lihtsalt ei teata, kuidas käituda.
Meie seriaali "Beebipäeviku" osatäitja Kätlin Tursk (26) sattus sellisesse olukorda aasta tagasi. Ta hakkas uurima, kuidas lapse kaotanud sõpru toetada. Tänaseks saab Kätlin ammutatud teadmiste ja oma kogemuse põhjal ka teistele, kelle tutvusringkonda tabab lein, nõuandeid jagada.
"Ega tegelikult ei olegi alati õiget või valet käitumisviisi, lähtuda tuleks olukorrast endast. Siiski on mõned asjad, millele võiks tähelepanu pöörata ning mille mõistmine aitab olukorras orienteeruda," nendib Kätlin. Ta annab nõu:
Lein
Lein on kaotusele järgnev normaalne reaktsioon, kaotusest tervenemise protsessi vajalik osa. Leina väljendumine võib isikuti erineda, kuid üldiselt saab kirjeldada universaalset leina protsessi, mille käigus inimene laseb lahti minevikust, mida enam ei ole, ja liitub oleviku reaalsusega. Leina periood on üldjuhul palju pikem, kui arvatakse või ette kujutatakse.
Uudishimu
Rasedus, sünnitus ja lapsed on teemad, mille puhul kõrvalseisjad kipuvad vahel unustama nende privaatse loomu - uudishimutsetakse liigselt. Muidugi on tore, et elame oma lähedaste rasedusele ja lapse kasvamisele kaasa, kuid lapse kaotuse puhul on vanematel niigi raske ning teistega suhtlemine on emotsionaalselt veelgi väsitavam. Seega kaalu tõsiselt, kas sa ikka oled piisavalt lähedane inimene, et minna küsima - mis juhtus, miks juhtus ja kuidas pere end tunneb. Kaastunnet avaldada ning tuge pakkuda võiks muidugi alati, kuid ära eelda, et pere soovib ka oma lugu kohe jagada.
Ole olemas
Kui raske sündmus toimus tõepoolest sinu lähedase, mitte lihtsalt tuttava inimesega, siis pea meeles, et lihtsalt koos olemine on tähtsam üskõik millisest lohutavast sõnast, õpetusest või õigest vastusest. Leinajale on suurim kingitus toetava hoiakuga lähedase inimese kohalolek. Sageli polegi enamat tarvis - koos olemine võib olla piisav toetus, et leinaja leiaks üles jõuvarud, mille najal elu jätkata.
Koos olles kuula leinajat avatuna ning ilma eelarvamuste või hinnanguteta. Kui ollakse valmis rääkima, siis küsi mis ja kuidas juhtus. Kuula, millised on lood lapsest, tema ootamisest, kasvamisest. Kui laps on surnud raseduse ajal või kohe pärast sündimist, vajavad leinajad abi lapse reaalselt eksisteerinud inimesena tunnustamisega - et oleks, mida mäletada ja keda mälestada. Kuula süütunnet puudutavaid kirjeldusi ja ära rutta neid lõpetama, lase enesesüüdistus lõpetada ja alles siis arutle süüdi olemise tegelike võimaluste üle ning aita süütunnet vähendada. Kui sa ei ole kindel, kuidas mingi küsimus või käitumisviis võib leinajale mõjuda, siis küsi otse välja - mida võib/võiks, mida mitte.
Ürita vältida
Leina varajases faasis ei tasu ise tulevikku jutuks võtta. Lapse kaotanud pere on alles faasis, kus on vaja leinata unistusi, lootusi, ootusi ning tulevikku, mis seoses surnud lapsega olemata jääb. See on leina protsessi oluline faas. Samuti ära kasuta lohutades väljendeid nagu "aeg parandab kõik haavad", "hea, et olete nii noored", "püüa sellele mitte mõelda", "elu peab edasi minema", "ole tänulik, et sul on veel üks laps", "küll te saate veel lapsi", "kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda suudab", "ole tugev, su abikaasa vajab sind praegu", "kuidas sul läheb, kas oled juba üle saanud?", jne. Ära karda leinavate vanemate pisaraid ja ära karda ka enda pisaraid näidata. Kui pere annab mõista, et ei soovi kedagi enda lähedale, nt tõukavad eemale sinu pakutava abi, siis ei tasu tõrjumist isiklikult võtta - sina ole endiselt olemas, kui pere selleks valmis saab.
Ära kritiseeri
Me keegi ei tea, kuidas me ise sellises olukorras käituksime, seega ei tasu ka kritiseerida teiste käitumist niigi haavatavas olukorras. Kas perekond soovis peale surma lapsega aega veeta või ei soovinudki teda näha, kas laps maeti või mitte, milliseid ravimeetodeid otsustati kasutada, kuidas leinatakse, millist infot avalikult sotsiaalmeedias jagatakse, millal ja kas planeeritakse uut last. Tõenäoliselt on pere käitunud nii, nagu neile sel elu raskeimal hetkel hea on tundunud. Neil pole mingil juhul vaja süütunnet, et ehk oleks pidanud teisiti. Midagi muuta ju enam ei saa. Arvamust võib avaldada nendes küsimustes, millega pere ise sinu poole pöördub, kuid ka sellisel juhul tuleb jätta valik perele ning ise perekonna valikut austada.
Ära lange äärmustesse
Üheks äärmuseks on, et pärast lapse surma ei osata perega enam millestki muust rääkida. Tundub imelik lobiseda igapäevastest asjadest, kui juhtunud on midagi nii õudset. Muidugi tuleb arvestada hetkeolukorda, kuid üldjuhul ei tasu karta ka muid teemasid jutuks võtta. Paratamatult on lapsega juhtunu pidevalt mõtetes, aga see ei tähenda, et muud elu enam ei eksisteeriks.
Teine äärmus on see, kui kardetakse üldse juhtunut mainida. Käitutakse, nagu midagi poleks olnud. Ka see ei ole hea variant. Pere jaoks on juhtunu niivõrd suur osa nende elust. Nad ei taha tunda, et nende kaotus on justkui tähtsusetu, või et nende elu tähtsaimast - nende lapsest rääkimine põhjustab teistele ebamugavust.
Lõpetuseks
Ole teadlik sellest, et leinavatele vanematele on enamasti ootamatu ja hirmutav, et lein kestab nii kaua. Kergendus, mida loodetakse, ei tule kiirelt. Ole mõistev, anna aega. Ole valmis kuulama lugusid lapsest, juhtunud sündmustest ja leinaja tunnetest ka kuid ning aastaid hiljem.
Kuidas toetada leinajat? Millised on Sinu nõuanded?
