"Kahel päeval oli hommikumenüüs munapuder (ühel päeval koos eelmise päeva pirukaga), ühel tatrajahupannkoogid, ülejäänud päevil puder.
Esmaspäeval sõime lõunasöögiks pühapäevast chili sin carnet. Hästi hea kraam! Retseptivihikus on lihaga chili retsept – kui kedagi huvitab. Plaanisin seda tegelikult hoopis reedel teha ja pühapäeval jäägid mingi mehhikopärase pitsa peale panna, aga nagu mul “nädalamenüüd” ikka – miski pole kivisse raiutud ja lõpuks läheb kõik ikka kuidagi omasoodu. Mulle tundub, et inimesi hirmutab nädalamenüü ja kord nädalas ostlemise juures kõige rohkem see, et siis peab justkui ette otsustama, mille järgi isu on… aga meil igatahes pole üldse nii. Ostame universaalsemaid toiduaineid, mis sobivad mitmetesse toitudesse ja nii on võimalik plaane jooksvalt muuta.
Ma saan aru, et põhiline kriitika meie nädalamenüü pihta on see, et me ei söö piisavalt liha. Kes on harjunud õhtusöögiks terve kana per nina sööma jne. Meie peres igatahes on lihata toidud kõigi liikmete seas igati au sees, sest esiteks on need väga maitsvad, toitvad ja soodsad, aga teiseks teame ka, et liigne lihasöömine on kerele ja planeedile kurnav. Niisiis oli esmaspäeva õhtul laual meie menüüs väga tihe esineja – lihata borš.
Supi sisse said eelneval nädalal soetatud peedid (uskumatu kui palju saab olematu raha eest juurikaid osta!), sibul, kartul, porgand ja laupäevastest kapsarullidest üle jäänud keedetud kapsapea läks nii supi sisse kui ka muretaignapõhjal kapsapirukasse, milles lisaks veel muna, hapukoor ja riivjuust. Hapukoorepakk ei ole küll säästukuu raames soetatud, vaid pärit jõuluajast, kui see meie nõmeda külmiku tagaosas kinnise pakina vist natuke ära jäätus, ümber paigutades üles sulas ja ülirõveda konsistentsi saavutas. Maitselt oli okei, nii et ära visata teda igatahes ei saanud – eriti säästukuul. Nii saigi ta piruka sisse.
Teisipäeval sõime lõunaks boršisuppi (mida keedetakse alati ilgelt suure laarina, sest soodne ja kõigi lemmik), magustoiduks puuviljasalatit (pildid lõpus) ja õhtusöögiks võtsin ette ürgodava hinnaga ostetud kalad. Külmutatud ookeanikala nagu nad kõik, aga sellisest polnud veel kuulnud ja hind oli nii hea, et uudishimu võttis mõistuse. Googeldasin merluusi, kes inglise keeles “hake” on, ja lähemal vaatlusel selgus, et ta ongi teise nimega heik. Ja hõbeheik on ometi võrratu kala! Proovisin järgi. 2,19€ maksis külmutatud toode nimega “peata merluus”. Neli kala, neljale sööjale enam kui küll – jätkus järgmiseks lõunaks ka.
Kartsin, et pean temaga hullult vaeva nägema – eriti, et ma olen üsna kalavõõras kokkaja ja puhastada eriti ei oska. Kalal olid tõepoolest pea ja saba eemaldatud, aga ka sisikond ja soomused. Mul jäi üle ainult selgroog eemaldada, väikesi luid üldse polnud. Nii lihtne oli! Sulatasin pannil või, viskasin selle sisse sidrunitükid, poolitatud küüslauguküüned ja tšillihelbeid, praadisin kõigepealt nahapool all ja siis teistpidi, et kala ilus imeõhuke nahk krõbedaks läheks. Läks. Erinevalt teistest odavatest ookeanikaladest ei muutunud see heigiline kuumutamisel kumjaks või vesiseks liistakaks, vaid filee jäi üllatavalt priske ja liha tihe. Maitselt oli mahe ja hea. Väga õnnelik, et see katse mul ei nurjunud! Lapsed ka sõid ja kiitsid.
Serveerisin klassikalise risoto ja sidrunimahla ning tšilliga marineeritud värske kurgiga. Kokkamiseks on mul vein sügavkülma varutud – me ise H’ga alkoholi ei pruugi (mina ajutiselt, H üldse mitte kunagi), nii et kui meie arvukatest külalistest ja õhtusöögipidudest jääb mõnikord üle poolik pudel veini, rändab see mul suure jääkuubikuvormiga otse sügavkülma. Nii ei pea ka piiratud eelarvega retseptides järeleandmisi tegema või iga kord söögitegemiseks kalli ühikuhinnaga väikesi veinipudeleid soetama. Muidugi ei pea risoto ka veinita tegemata jääma. Valmistasin selle porgandi, sibula, kanapuljongi ja riivitud Džiugasega. Risotoriis tuli kapist, ootas seal juba kuid ja kuid aega, mil ma viitsiks risotot valmistada. Nagu see oleks üleüldse keeruline või aeganõudev…
Kolmapäeval oli lõunaks, nagu meil siin tavaks on, eelmise päeva lõuna. Õhtul tulin turult odava kanafileega ja väänasin selle koos suvikõrvitsa, paprika, sibula, küüslaugu ja konservmaisi ning vahukoorega täistera-kanapastaks, mille karriga maitsestasin. Ehtne selline lihtsa mehe pubipasta, aga jube hea. Peale puistasin sedasama Leedu laabijuustu, mida risoto sissegi panin. Muide – toidupiltide tegemine on väga raske, sest söömise käigus näevad toidud hoopis isuäratavamad välja. Kogu kaste vajub põhja ja…
Paralleelselt pastaga valmistasin ette ka järgmise päeva lõuna- ja õhtusöögi. Kui ma kõigi kolme lapsega kodus olen ja samal ajal tööd tegema pean (ja teadsin, et pean, sest ehkki mul on asendaja kes suurema osa tööd hästi tublisti ise ära teeb, käib meil pulmahooaeg täistuuridel ja kujundustöödega ta mind aidata ei saa), on mu elu seda kergem, mida rohkem süsteemselt ette mõtlen ja enda elu kergemaks teen. Niisiis haudus kolmapäeva õhtul (samal ajal kui ma pojale diivanil inimlutti ja -madratsit tegin) mitu tundi maitsev veisepada neljapäevaks. Kaks suvikõrvitsat, suur hunnik porgandeid, 600g liha, kaks paprikat, paar suurt sibulat, tüümiani, purustatud tomatid, ca. 2 dl punast veini (minu puhul sügavkülmakuubikud, võid ka ära jätta ja näiteks sortsu veiniäädika või balsamicoga asendada) ja sorts vahukoort. Kirjutasin kahe asja paralleelselt kokkamisest veidi lähemalt SIIN.
Lõunasöögiks sõime lastega hautist tatraga, õhtusöögiks tegin kõrvale polentat e. maisimannat. Maisimanna on väga odav ja väga maitsev lisand misiganes hautisele. Seda tuleb puljongis hautada ja eriti hea on ta, kui sinna sisse panna killuke võid ja mingisugust juustu. Hea nipp on juustujupid (näiteks kõva laabijuustu kuivanud “tagumikud”) sügavkülma tallele panna ja tervenisti polenta, püreesupi, béchameli vms toidu sisse visata. Mina tegin nii ülejäänud Džiugasega. Hiljem valad selle maisimannapudru ristkülikukujulisse vormi ja lased jahtuda. Siis saab ta hõlpsasti ruutudeks lõigata, sellessamas polentas kergelt paneerida (lihtsalt kastadki polentaruudu maisimannaga) ja pannil krõbedaks praadida. Kindlasti proovige järgi – see on imeline!
Reedel oli traditsioonilise Sünnipäevahommiku Pannkoogihunniku aeg. Kook-moos-kook-vahukoor ja sügavkülmast vaarikaid lisaks.
Hommikupoole panin kogu ostetud hakkliha, porgandi, paprika, suvikõrvitsa, sibula ja küüslaugu sortsu veini ja purustatud tomatitega tundideks hauduma, et saaksime täisteraspagettide kõrvale maitsvat bologneset süüa. Et meile tulid Kroonprintsessi sünna puhul külalised, saime ka neile seda poolpidust õhtusööki pakkuda. Palusime neil külakostiks pasta kõrvale värsket salatit ja peale parmesani tuua. Ikka tahetakse külakostiga tulla – parem siis juba öelda, mida vaja on, eksju.
Pastat söödi veel ka laupäeva lõunaks. Mina unustasin muidugi suures sünnipäevasaginas lõunasöögi üldse ära ja näppisin siit-sealt sünnalauale valmistatud toite. Aga ma sünnipäevapostituse teen eraldi.
Magustoitudeks, nagu öeldud, said sel nädalal mitmed puuviljasalatid. Õudselt hea ja nauditav kraam – ma ei tea miks me neid muidu nii harva söönud oleme. Peale puistasime küll kookoslaaste, küll sedasama Coopist kogunenud tasuta valget šokolaadi. Need magustoidud on kindlalt selline asi, mis meiega säästukuust tulevikku kaasa tulevad. Soodne, tervislik ja imemaitsev.
Sõbranna teatas ükspäev, et tuleb korraks tassile kohvile ja mul hakkas automaatselt imelik, et mul midagi lauale panna pole. Kui ta veerand tundi hiljem saabus, oli mul esimene vahvel raudade vahel.
Mirjami perekond katsetas jaanuaris tavapärasest poole vähema raha eest hästi söönuks saamist Swedbanki algatatud Kogumispäeviku projekti raames.
