"See on hirmu, surma ja õuduse linn," kirjutab Ukraina sõjas senini kõige raskemini kannatada saanud Mariupoli linnast põgenenud noor ema Kristina Džolos Facebookis.
Kuna toimivad humanitaarkoridorid ehk ajutine relvarahu tsiviilisikutele lahkumiseks Mariupolis puudub, ei jäänud vapral noorel naisel kodumajja langevate pommide tõttu muud üle, kui panna oma poeg autosse, kirjutada autole silt "lapsed" ja põgeneda omal vastutusel otse pommirahe all. "Keegi ei pääsnud meid, ainult meie ise ja Jumal," kirjutab ta.
DŽolos räägib, et Mariupolis puudub side, vesi, gaas, kiirabi. Pole süüa ega ravimeid, sulatatakse lund, et keeta lõkkel makarone. Rahumeelsed inimesed, sõbrad ja sugulased, surevad pommirahes, kui väljuvad varjendeist vee otsimiseks, kaevujärjekorras seistes või lõkkel suppi keetes. Nad surevad oma hoovides küljestrebitud jäsemeteta verest tühjaks joostes, sest kiirabi ja haiglad ei saa neid aidata. Nad maetakse kohapeal maasse kaevates, kust lähedased neid enam tulevikus ei leia. Kortermajades surnud soovitatakse viia lihtsalt rõdule.
"Nad näitavad teile fotosid, kuidas majad põlevad, kuid nad ei näita teile, kuidas inimesed põlevad," kirjutab Kristina Džolos. "Ma tean, et te arvate, et saate aru, kuid te ei saa kunagi mõista, kui te pole seal olnud."
Džolosest jäid Mariupolisse maha tema ema Angela koos 16-, 11- ja 9-aastaste vendadega, kes viibivad hetkel üksi hävinud üheksakorruselise maha keldris ja vajavad hädasti päästmist.
