Kui sul on kodus väike laps, siis võid osaleda minu imepisikese katses, mille õnnestumiseks ei pea tegema muud, kui seista ja seesama lapsuke korraks sülle võtta. Nüüd võid väikese inimese maha panna, aga meenuta, kummale käele ta toetus sinu süles olles? Olen kuulnud väidet, et naised hoiavad last süles vasakul pool ehk südame pool ja mehed vastupidi. Ega ma tea, on sel tõepõhi all või mitte, aga mina ise võtan lapse sülle alati vasakule poole. Viimased 5 päeva pole ma aga seda teha saanud ning kuidagi naljakas ja kohmakas ja keeruline on meie silmatera teisel pool hoida.
Mis ja miks siis muutunud on? Paranen järjekordsest rinnapõletikust. Olen nüüd kõigi oma 4 lapsega seda pidanud üle elama.
Esimese lapsega sain seda eriti valusalt ja kiirelt peale sünnitust tunda, kui pisike oli vaevalt 10-päevane tõusis palavik kiirelt üle 40 ning valu oli suhteliselt väljakannatamatu. Laps ei võtnud rinda ja noore emana (19) ei osanudki muud teha, kui kiirabisse pöörduda abi saamiseks. Kuna ma enam püsti olla ei jaksanud ja inimesi ka enda ümber ära ei tundnud, jõudsime kiirelt koos haiglasse. Olukorra leevenduseks küsiti, kas lapse isa on nõus põletikulisest rinnast piima välja imema, sest lüpsmine ei andnud mingeid tulemusi. Au ja kiitus talle, et ta seda tegi. Imes ja sülitas kraanikaussi. Imes ja sülitas, aga tänu sellele hakkas minul "pilt ette tulema", palavik alanes ja sain peagi omade jõududega jälle lapsega hakkama.
Teise ja kolmanda lapsega saime kenasti kuni aastani rinda antud (vaid öösel ärgates) ning arvasin, et olengi sest koledusest pääsenud. Kuid, kus ma küll end külmetasin või mismoodi see piimajuha ummistus võis tekkida, aga valu rinnas ning temperatuuritõus andsid märku, et olen taas rinnapõletiku saanud. Sel ajal olin juba lugenud ka rahvameditsiini tarkusest, et valge peakapsas võiks ikka imetaval emal alati külmkapis olla. Kasutasin seda ja lüpsin ise hambad ristis valu kannatades ning nädalaga olin jälle rivis ja kõik halb kadunud. Aga kaduma hakkas ka rinnapiim ning imetamisest võõrutamine kulges üsna rahulikult. Paar ööd issi kaisus, mina teises toas ning lapsele sai selgeks, et enam ei ole neid öiseid söömisi ette nähtud.
Tänaseks on meie pesamuna Päikesekiir 10-kuune ja rinnapiima saab vaid enne uinumist kaks korda päevas ning 2-3 korda öösel ärgates. Siis küll pigem lohutuseks võetakse korraks tiss suhu ja magatakse edasi. Kas on söömisvahed pikaks veninud või olen taas kuidagi külma saanud? Ega ma põhjust teagi, aga ärkasin esmaspäeva hommikul valutava rinnaga. Esialgu arvasin, et olen lihtsalt halvas asendis ehk maganud. Aga kui palaviku ka 39-ni viskas, oli asi selge. Mees tõi poest kapsapea, mina võtsin ikkagi suure sunniga ühe palavikualandaja ja pisikese rinnale ning veetsin paar päeva enam-vähem voodis.
Õnneks oli meie armas Särasilm nõus mind igati aitama ja kui päeva jooksul mitu korda talle rinda pakkusin, ta ka imes. Vahepeal lüpsin ikka veidi välja ka ning tänaseks on olemine juba hea. Nagu iga terviserikke ajal, on suureks abiks teise täiskasvanu kohalolu, kes väikese inimesega tegeleb, kui ise ei jaksa silmagi lahti hoida ja valu tõttu last sülle võtta on väga ebamugav. Meil on õnneks issil võimalus alati töögraafikut nii sättida, et saime üheskoos selle põletiku seljatatud ning rõõmus elu meie majas läheb jälle edasi. Aga koera enam sisse-välja laskma ukse vahelt ilma üleriieteta ei kipu.
