Albu vald otsustas, et kakskümmend aastat sügava puudega poega hooldanud ja seetõttu töötul emal ei ole õigust saada toimetulekutoetust, kirjutab Eesti Päevaleht. Heli Madison, 21aaastase puudega Josephi ja veel kolme lapse ema kaebas valla otsuse kohtusse - kuni riigikohtuni välja, ja sai sealt otsuse, mis võib tuua kaasa muudatuse Eesti seadusandluses.
Milline on Heli ja Josephi elu? Joseph kaalub 30 kilo. Kilomeetri jagu lükkab Heli poega ratastoolis, siis kannab liinibussi. Peatustes asetab poja pingile lamama, sest Joseph ei tohi pikalt istuvas asendis olla. Talvisel ajal väljasõite eriti teha ei saa, sest teetingimused ei luba. Masseerimine, pesemine, tõstmine, söötmine kuulub igapäevaste toimetamiste juurde, mis ei jäta Helile aega tööl käia. Madisonid elavad Heli 70eurosest hooldajatoetusest ja Josephi 283eurosest pensionist. See ei ole piisav, et käia kord aastas Haapsalus neuroloogiahaiglas ravil.
Albu vallast abi taotledes selgus aga, et pere sissetulek on Eesti riigis toimetulekutoetuse saamiseks liiga suur. Madison kaebas otsuse kohtusse - riigikohtuni välja. Kohus leidis, et Eestis kehtiv toimetulekutoetuse suurus on laest võetud ega vasta tegelikule elukallidusele ning seadust tuleb muuta.
Toimetulekupiir ei kuku taevast, selle määrab igal aastal riigikogu. Sotsiaalhoolekande seaduse mõte on tagada inimesele hättasattumise korral elatusmiinimumi jagu raha. Aga nagu riigikohtu otsus ilmekalt näitab, on toimetulekupiir määratud tunduvalt väiksem, kui on statistikaameti kajastatav reaalne elatusmiinimum.
Pikemalt saab Heli, tema poja ja nende kohtutee lugu lugeda Eesti Päevalehes.
Mida arvate: milline võiks olla reaalne miinimum, millega on võimalik Eestis ära elada ja millest allapoole jääva sissetuleku korral maksaks riik toimetulekutoetust?
Täpselt minu mõtted, ma ei oskagi muud lisada. Lugesin pikka lugu EPL-ist eile ja nüüd lugesin uuesti, ja teisel korral täpselt samamoodi pisarad nagu esimesel.
Mul olid seda juttu lugedes pisarad silmis. See ema süda, mida kõike ta oma laste nimel teeb ja jõuab.
Loodan, et nende inimeste eneseohverdust ja vastupidavust ikka rohkem väärtustatakse. Pole palju tahetud selle eest ikka soojas toas olla ja kõhu täis süüa.
Teiseks on mul alati mure, mis saab siis, kui see endast kõike andev ema lõpuks otsa saab? Kui ema kõrvalt kaob. Mis saab sellest õnnetus olukorras inimesest siis, kui see, kes on tema eest võidelnud ja elus hoidnud, enam temaga ei ole?
Olen mõtetes nii kõnealuse perekonna kui ka kõigi teistega, kes on sarnases olukorras!