Lapse sünd on vikerkaarevärviline rõõmuime, mida hõisates soovib teistega jagada iga pehmesse õnnepilve mattuv noor ema. Aga kuhu mattuvad need emad, kellele vikerkaarevärvid ei avaldu? Kuidas elada läbi ja üle sünnitusjärgne depressioon ajal, mil ühiskond ei luba emadele nõrk olemist?
Mõeldes sellele küsimusele panigi ühe lapse ema, sünnitusjärgse depressiooni läbi teinud Kerttu Vesik kokku raamatu "Vikerkaare taga vangis". Kogumikus jutustavad kaksteist Eesti ema oma loo - selleks, et oma kogemuste kaudu aidata teisi emasid, kes, ise mures, segaduses ja piinlikkuses, mujalt abi otsida ei julge ega oska. Kogemuslugudele on lisatud spetsialistide kommentaarid ja nõuanded.
Sünnitusjärgne depressioon pole häbiasi. Sünnitusjärgne depressioon pole kunagi ema süü. See ei puuduta ainult esimest korda emaks saanud naisi. Ning sünnitusjärgsed depressiooni esineb palju enam, kui meie ümber ringi vaadates esmapilgul paista võib.
"Sünnistusjärgne depressioon on samasugune loomulik haigus nagu gripp või tuulerõuged, aga sellega toimetulemisest sõltub tihtipeale palju enam – sellest sõltuvad ema ja lapse elu ning tervis," kirjutab Vesik raamatu avasõnades. Paraku levib Eesti ühiskonnas ikka veel seisukoht: no kuidas sa nüüd siis endaga hakkama ei saa, kõik teised emad enne sind on ju saanud!
Ämmaemanda ja raseduskriisi nõustaja Margit Luiga kirjutab raamatus, et meie ühiskonnas levivad mitmed müüdid, mis süvendavad sünnitusjärgsesse depressiooni haigestumise tõenäosust. Näiteks arvavad emad, et emaoskused peaksid olema instinktiivsed, et ema ja lapse vahel tekib koheselt side, et terve beebi on rahulik, et värske ema peab kohe kõigega toime tulema. "Tegelikus elus pole see sugugi nõnda," kirjutab Luiga.
Luiga julgustab naisi mõistma ja aktsepteerima, et sideme tekkimine lapsega võib võtta aega. Et emaks olemise oskuseid tuleb õppida. Et mõned beebid on kergemad hoida kui teised. Et on normaalne, kui esimene sünnitusjärgne kuu on päris keeruline. Ema ei pea häbenema, et beebi pilli järgi elu ümber sättimine on keeruline.
"Esmane abivahend, mida raskustesse sattunud noored pered peaksid rakendama, on paluda abi sõpradelt või sugulastelt. Kui värsketel vanematel on soov natukene omaette olla, siis selles pole mitte midagi ebaloomulikku. See ei tähenda kuidagi, et ma olen halb vanem. Inimene ei pea ega saa iseenda vajadusi unustama. Olen naistele juba sünnitusmajas südamele pannud, et ema ja isa on pere alus ja seega kõige olulisemad. Tundub kuidagi imelik seda öelda, kuid nii see on. Kui ema ja isa murduvad, siis pole lapsel kõige olulisemat. Seega tuleb enda vajadustele rõhku panna," kirjutab Luiga.
Raamat on praegu poodides saadaval soodushinnaga.
Kas Sinul on kogemus sünnitusjärgse depressiooniga? Jaga seda ka teiste emadega, et pakkuda mõistmist, tuge ja lootust - saada oma lugu või soov lugu üheskoos kirja panna aadressil madiken.kytt@emmedeklubi.ee.
