Sellest räägitakse küll palju, kuid siiani on valdav enamus ajakirjades nähtavad pildid väga osavalt photoshopitud ja kuigi me seda teame, tekitavad need pildid meis siiski ebakindlust enda keha suhtes. Jääb mulje, justkui modellidel ei oleks tselluliiti, venitsuarme ega mitte ühtegi muud armi või kortsu. Veidi kogukamad (ehk siis tegelikult normaalmõõtmetes) modellid photoshopitakse saledamaks, mis kinnistab veelgi noortes tüdrukutes ja naistes väärarusaama ilusast ja naiselikust kehast.
Meie keha on meie tempel, mida peame õppima hoidma ja armastama. Enda keha mittearmastamine ja mõnel juhul lausa vihkamine, alandavad elukvaliteeti ja õnnelikke hetki. Meie ise oleme need, kes saavad oma keha vormida just selliseks nagu me seda oma unistustes ette oleme kujutanud. Siiski tuleb jääda realistlikuks ja enda peas selgeks mõelda selle, et ajakirjades ja teleekraanidel nähtavad modellid, lauljad ja näitlejad ei näe enamasti päriselus välja sellised, nagu neid avalikkusele näidatakse. Ka nemad on tegelikult täiesti tavalised inimesed, kellel on tselluliit, venitusarmid, kortsud ja nahaprobleemid.
Ühiskonnas tundub nüüdseks olema kaks äärmust - 0-suuruse kummardajad ja siis need, kes tunnustavad ülekaalulisi naisi, kes enda vaatama lisakilodele hästi tunnevad. Kas need kaks äärmust on ikka kõige õigemad?
Kuidas on mõjutanud teie enesekindlust ja suhtumist oma kehasse ajakirjades ja televisoonis näidatavad pildid ja videod? Kuidas plaanite rääkida oma lastega sellest, et ajakirjapildid on muudetud atraktiivsemaks läbi Photoshopi ja ei näita seda, millised need inimesed TEGELIKULT välja näevad? Kuidas suhtute teie nendesse kahte äärmusesse?
Vasta küsimustele ja võida endale Avon Care- rich moisture family cream.
Vastuseid ootame 26. jaanuarini!
Emmede Klubi
Televisioonis ja meedias ringlevad photoshopitud kehad ja kenad nöolapid ei häiri mind. Olen enda jaoks teadvustanud et see kõik on võlts. Pigem jälgin inimesi enda ümbes, kuidas riietuvad jne. Teismeeas puudutas see teema mind rohkem. Tahtsin minagi olla ilusate pikkade juustega peenike tibin, kanda kõige moodamaid ja uhkemaid riideid ja olla kõigi lemmik. Muretsesin ka oma kehakaalu pärast , kuigi kõik oli normaalne. Linna kolides hakkasid mulle huvi pakkum ageelküüned ja muu võlt, arvasin et see muudab mind teiste jaoks rohkem nähtavamaks. Lisaks jälgisin rohkem , mida selg panen. Tähtsaks pidasin kontsaga kingi ja saapaid. See kõik vallutas minu maailma. Kõik muutus, kui kohtasin oma abikaasat. Abikaasaga kohtudes pidasin tähtsaks seda, et ma olen MINA ISE. Ei mingit võltsi olekut . Olen selline nagu olen. Ja ma olin õnnelik....kuni esimese lapse sünnini.
Peale lapse sündi jäi ju alles lötendav kõht ja armid. Üidasin seda kõige häirivamaks faktoriks. Tegin trenni mis ma tegin, kuid kaal alla ei läinud ja kõhukesest lahti ei saanud. Hakkasin seda kõike varjama riietega. Hakkasin jälgima Jälle inimesi enda ümber. See kestis pikka aega. Mingi hetk nägin väga julgustavat artiklit sünnitanud naiste kohta, kus räägiti, et naised ei peaks häbi tundma jne. Minu arvamus muutus totaalselt. Muidugi riietust jälgisin ikka natukene, aga mind ei häirinud minu armid ega lötendav kõht. Tipp saavutus oli see, et võtsin ennast kokku ja käisin isegi bikiinidega suvel rannas ja spa-s , see oli suur eneseületus.
Ükski naine ei peaks häbenema oma keha. Me kõik oleme ilusad 😀
Arvan samuti,et see mis televisoonis toimub või ajakirjades,see on nii üle pingutatud photoshop. Pigem olen kade oma tuttavate-sõbrannade peale,kellele jumal on loonud täiusliku keha Minu silmis,kus pole volte,pekki vms. Kuna esimese lapse ajal võtsin ikka 20 kg juurde ja kaotada suutsin ainult 10 sellest,siis pole kahjuks väga oma kehaga rahul olnud,nüüd aga kui ootan teist last,siis vaatan rohekm mida söön ja liigun rohkem . Ja pigem on kõik need trennid või tervislikud toitumised minu enda huvides,et tervis hea oleks ja et olla ka iseendaga rahul . Sest iseendaga rahulolu on kõige tähtsam .
Väga ilusti kirjutatud! Kusjuures on ju kõigil neil väga-väga ilusatel siresäärsetel naistel kõigil omaenda sünnimärgid ja voldikesed - seda me peaksimegi vist endile ja oma lastele õpetama. Et mitte kedagi ei huvita su voldikesed ja keegi ei näe neid, peale sinu enda. 😀
Televisioon ja meedia on mind vähe mõjutanud, pigem vaatan kadedal pilgul enda ümber ringi. Minu meelest pole photoshopi vajagi, sest meie eestlaste seas on väga väga ilusaid ja siresäärseid naisi igas vanuses. Pigem ongi vaja hoopis ennast rohkem armastama õppida.
Lapsed on mul veel väiksed ja nendega sellistel teemadel veel ei arutle, kuid kui selleks kord vajadus on siis ikka räägiks. etteruttavalt seda ei teeks, sest kehvem variant oleks hakata varasest east rääkima, et inimesed ei pruugigi nii "ilusad" olla kui pildi peal. Pealegi on mul mõlemal lapsel omad "märgid/armid" näo piirkonnas ja leian, et poleks õige hakata neile seletama, et ülejäänud inimestel on ka, aga arvutis on need ära võetud. Niikunii tuleb teismeeas oma maailmapilt, mida kõigutada on raske, aga vähemalt seni tahaksin, et nad näeksid nii end kui maailma kõige paremas mõttes enda jaoks ideaalsena. Ja kui meie kodus ütleme, et kõik inimesed on ilusad, siis ei tule neil mõttessegi arvata, et mõni sünnimärk või voldike kellegi inetumaks teeks.
Mina seisin näiteks ükspäev peegli ees ja nägin, et oh sa sitikas, mul on teatud asendis seistes väike tselluliit! Esimene, isiklik ja siiras reaktsioon oli, et mul on sellest täiesti ükskõik. Teine, et ma vist peaksin selle pärast põdema, sest kõik teised ümberringi on alati hirmsasti põdenud? Ja olingi juba selle teise mõtte suunas kallutatud. Ega ma nüüd täpselt ei teagi, kas ma hoolin sellest või ei ega oska arvata, kas peaks...
Eks televiisorist ja ajakirjadest nähtavad pildid on kindlasti ahvatlevad olnud, et oh tahaks ka . Ma teadvustan seda endale, et suurem osa siiski ajakirjadest on photoshopitud ning kui mõni on ka päriselt selline nagu pildil on siis kõik on ka minu võimuses end vormi viia, tervislikult toituda.