Oma esimesel eluaastal on beebi veel üsna abitu pisike inimene, kes sõltub suuresti oma vanematest. Saades 1,5 aastaseks võib ühtäkki saabuda paljude vanemate poolt kardetud kurikuulus faas nimega “kohutav kahene”.
Kohutav kahene on kui miniversioon mässavast teismelisest. Ta tahab kõike teha ise, oma tingimustel ja siis kui talle sobib. Tema enim kasutatavaks sõnaks saab “ei” ja hääletoon võib tõusta kõrgustesse, mis lapsevanema kõrvad hädisesse seisu viib.
Mida on Sul vaja selle faasi kohta teada?
Alustame sellest, et kuigi antud arenguetappi kutsutakse kohutava kahese faasiks, siis ei tasu unustada, et kohutav pole kindlasti mitte laps ise vaid tema käitumine. Seda etappi võib võrrelda ka tormiga. Ta tuleb, rüüstab veidi ent seejärel vaibub ja pilve tagant tuleb taaskord välja päike. Kõige kergem on sellest faasist läbi minna andes endale aru, et see pole keeruline ainult sulle. Vastupidi. Ka laps ise elab seda väga keeruliselt üle.
Ühtäkki on temas nii palju erinevaid emotsioone, mis temasse kuidagi ei mahu ja millega ta ei oska toime tulla. Ta eesmärk ei ole sind hulluks ajada või su kannatust viimseni proovile panna. Ta kasvab. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. See ei ole just kõige lihtsam protsess. Jäta meelde, et sinu tööks on teda sealjuures abistada, suunata ja toetada.
Tõenäoliselt ei mäleta sa enam seda, milline sa ise selles vanuses olid. See-eest mäletad ehk oma teismeiga? Seda, kuidas su vanemad sind võib-olla väga hästi ei mõistnud? Pidasid sind liialt isepäiseks? Kuidas sina omakorda ei saanud aru sellest, miks nad küll sind ei mõista? Faas, mida su laps läbib, on sellega üsna sarnane. Selle vahega, et kui sina võib-olla teadvustasid endale, et sul on käsil puberteet, siis kahene ei suuda selle peale tulla, et tegu on kasvuvaludega.
Kuidas last aidata?
Esiteks ära suru ta tundeid alla. Paljudel vanematel tulevad sõnad “ära nuta”, “ära jonni, ega sa enam beebi pole” liialt lihtsalt üle huulte. Tegelikkuses on nutmine teatud määral vajalik ning kindlasti ei tohiks seda alavääristada. Seega luba oma lapsel nutta ning hoolitse selle eest, et ta teaks, et ta võib seda teha sinu õlal.
Ära tee kõike lapse eest ära. Nagu öeldud on tegu suure isetegemisfaasiga. Laps ei ole päris kindel selles, mida ta oskab ja mida mitte, aga ta on kindel, et tahab kõike proovida ise teha. Luba tal seda teha. Jah, sa saaksid ilmselt paljud toimetused ilma temata kolm korda kiiremini tehtud, aga mis siis. Kui ta tahab aidata sul koristada, siis anna talle kühvel ja hari või tolmulapp. Suuna teda oma mänguasju kokku korjama ja õigesse kohta tagasi panema. Kui ta tahab aidata sul süüa teha, siis lase. Luba tal koogitaignasse koostisosi kallata ja omavahel segada. Su maailm ei jää seisma, kui jahu satub köögipõrandale rohkem kui kaussi. Ta ei saa õppida olema täpsem, kui sa talle selle jaoks võimalust ei anna.
Kui tal on millegi vastu huvi, siis innusta teda. Kuula teda, ole tema jaoks päriselt olemas. Luba tal ise õppida. Lase tal maailma avastada, kukkuda (tõenäoliselt suudad juba praeguseks hinnata, milline kukkumine on päriselt ohtlik ja milline ohutu).
Ära otsusta tema eest! Jäta meelde, et su laps on omaette isiksus. Just seda ta selles faasis õpib. Ära suru talle peale enda eelistusi ning ära eelda, et ta on kõiges nagu sina. Kõige rohkem tehakse seda viga toiduga, kui lapsele ei anta üht või teist maitsta lähtudes puhtalt enda maitse-eelistustest ja lapsele öeldakse “ah, sulle ei meeldiks see nagunii”. Su laps ei vaja sääraseid eelarvamusi, lase tal ise otsustada, mis talle maitseb ja mis mitte!
See faas võib olla väsitav, kurnav ja tunduda lõputuna. Usu meid, et see ei kesta igavesti ja on lapse arengu jaoks oluline.
