Purjus inimene ei ole lapse jaoks lõbus inimene, ja purjutava vanema poolt kompensatsiooniks toodud maiustus maitseb mõrudalt. Meiega jagab oma lugu Krista, kelle isast kujunes aastatega välja asotsiaalne alkohoolik.
"Nii kaua, kui ma ennast mäletan, on minu isa viina armastanud.
Kui ma ajas tagasi mõtlen, siis lapsena tundsin ma enim hirmu. Mäletan, kuidas ma ei julgenud öösiti magada, sest mul oli tohutu hirm selle ees, et ta jääb suitsuga magama ja paneb maja põlema. Kartsin kohutavalt, et ta läheb purjus peaga tiiki ujuma ja upub ära. Tundsin hirmu vanemate pideva tülitsemise ees – koolist koju tulles, maja juurde jõudes hakkasin ma hästi hästi kõva häälega laulma, et vanemad kuuleks, et ma tulen, ja lõpetaksid tülitsemise.
Aeg-ajalt tavatsevad inimesed öelda, et oi, purjus inimesed on nii lõbusad ja toredad. Ka meie isa oli lõbus! Kohe nii lõbus, et pakkis purjus peaga lapsed autosse, tegi meile sõitu ja sõitis täie lauluga hunnikusse. Kui ta veel töökohta suutis pidada, siis tuli ta palgapäeval alati koju suurte kottidega, kus oli palju head ja paremat ka meile, lastele. Kuid mitte iial ei tundnud ma nendest asjadest või maiustustest rõõmu. Tundsin ainult hirmu selle ees, kuidas joomatuur lõppeb.
Ma olin kümneaastane, kui me emaga tema juurest ära kolisime. Kuid et jäime samasse kanti elama, nägin teda siiski väga tihti. Nüüd tekkis lisaks hirmule ka häbi – tohutu häbi oli minna poodi, kui minu isa oli see, kes poeukse ees möödujatelt raha või pudelit kerjas. Tundsin ennast teiste laste kõrval täiesti alaväärsena. Samal ajal kui tema võõrastelt viinaraha lunis, pidi minu ema mitme koha peal tööd rassima, et meid kuidagigi ära elatada.
Ja hirmu ja häbi kõrval oli kurbus. Ma olin hästi kurb, sest minu elus ei olnud kunagi selliseid iseenesestmõistetavaid asju nagu jõulupühad, kus kogu pere on koos, keegi ei joo ega rooma mööda maja. Ma olin kurb, et mul ei olnud isa, kes oleks mulle koolidiskole järele tulnud ja koju viinud. Et mitte kunagi ei olnud isadepäeva peol minu isa. Et mul ei olnud isa, kes oleks mulle midagigi õpetanud või mind kuidagigi aidanud. Ka nüüd, täiskasvanuna on mul päris nukker mõelda, et mul ei ole seoses oma isaga ühtegi kena mälestust. Mitte ühtegi.
Muidugi ka süütunne – sest kas meie, tema lapsed, ei olnud siis piisav põhjus joomise maha jätmiseks? Kas meie tegime midagi valesti? Oli see meie süü?
Ning mure – alkohoolikutega juhtuvad igasugused koledad õnnetused, neid tabavad rasked haigused. Ka meie oleme oma isa haiglavoodi äärel mitmeid ja mitmeid kordi istunud ning päris tõesti arvanud, et enam ta sellest välja ei tule. Aga alati on tulnud. Ja nii pea kui tervis vähegi võimaldab, ka vanade elukommete juurde tagasi pöördunud.
Negatiivsetest tunnetest lahti laskmine on olnud paganama pikk ja raske protsess. Ma tahan ühel päeval uskuda, et mina ei ole vastutav oma isa joomise eest, et mina ei teinud midagi valesti. Ma tahan, et tema ja tema eluviisid ei defineeriks seda, missugune inimene olen mina.
Samas on alkohooliku lapsena kasvamine on jätnud minusse tugevad jäljed, mis ei kao kunagi. Näiteks on õllelõhnaline mees minu jaoks hirmutav ja rõve. Ja päris kindel on see, et oma lapsi ei pane ma mitte kunagi sellisesse olukorda, kus nad peaksid tuttavat ja armsat inimest kartma. Kus nad peaksid olema segaduses - miks tema silmad vilavad? Miks ta nii kummaliselt käitub? Minu lapsed kasvavad üles kodus, kus neil on turvaline ja kindel. Kus vanemad mängivad lastega sellepärast, et koos on tore, mitte sellepärast, et kraad kangemat on sees."
Käesoleval kahel nädalal jagab Emmede Klubi oma lugejate kogemusi alkoholi mõjust perekonnale. Nende artiklitega töötame ühiselt selle nimel, et Eesti emad ja isad teaksid, kuidas nende joomine lapsi mõjutab, ning rohkemad Eesti lapsed saaksid end oma kodus turvaliselt tunda. Kõiki sarja artikleid saab lugeda SIIN.
KKP