Oma lapse kallal vägivallatsemist ei õigusta miski, ka alkoholijoove mitte. Raske on õigustust leida ka teisele vanemale, kes toimuvat pealt näeb, kuid ei aita. Irise (nimi muudetud) ema valis oma lapse ja alkohoolikust kaasa vahel viimase:
"Kui olin 12-aastane, kolisime tagasi isa juurde elama. Sellest sai minu elus suur pöördepunkt - tõsiste murede jada algus. Isal oli komme juua. Jah, juua, mitte napsutada. Pidevalt. Joomingu alguses oli ta tavaliselt väga tore ja lõbus, aga enamasti lõppes üritus ikka füüsilise vägivallaga. Mina talle millegipärast ei meeldinud...
Tavaliselt otsustas ta lihtsalt suvalisel hetkel mind lööma hakata. Mõnikord vedas - sain paar pauku ja asi selleks korraks läbi. Enamusel kordadel sain aga kogeda lauspeksu täiskasvanud mehelt 12-aastase lapse suunas. Ka kõrvakiil on täiskasvanud mehe käe alt lapsele karm, aga lisaks sain rusikaga, jalaga, rihmaga. Kuid ta oli tark - näkku sinikaid ei löönud. Ema ei julgenud midagi teha, sest siis sai ka tema.
Minu "lapsepõlve"mälestusteks on löömine ja pisarad. Pidev tühi kõht, sest ema ei soovitanud mul oma toast välja tulla - see ärritaks isa. Vahel magasin riidekapis, kuna siis arvas isa, et mind pole kodus. Kuigi enamasti lõpes see sellega, et järmisel korral sain topelt - selle eest ka, et "mind polnud kodus". Kui isa koju jõudis, käratas ta ikka: "Kus see värdjas on?" Harvad polnud ka need korrad, kui toast järsku põgenema pidin. Talvisel ajal sokkide väel või paljajalu end kortermaja keldris peitsin või viimases hädas mõne klassiõe uksetaha läksin. Ja kahjuks ma ei liialda.
Tihti polnud vanematel raha ning nad saatsid meid, lapsi külapoodi kirjaga, kus palve asjad võlgu võtta. Isegi, kui seal nimekirjas toiduaineid oli, olid paremad palad meile keelatud. Meile olid lubatud makaronid, kartulid, leib, aga näiteks vorst mitte - paremaid palasid hoidsid vanemad oma toas! Olin söömata, magamata ja toimuvast mässumeelne, hinded langesid. Koolis naerdi minu üle ja pilgati mind. Kahjuks mõjus see nii, et õppisin enda kaitseks teisi ründama - küll pigem sõnades.
Vihkasin oma isa südamest, aga vihkasin ka ema. Miks ta laseb mulle nii teha? Ajapikku muutusin üha tuimemaks. Kui isa nägi, et ma ei hakka enam löökide peale nutma, läks ta aga veelgi enam närvi. Peksis näiteks jalaga selga. Mäletan hetke, mil olin 15-aastane ja minu hinges käis klõps - nii enam ei saa. Võtsin julguse kokku ja ütlesin emale, et üks peab lahkuma - olgu see siis isa või mina. Minu ema viimane lause mulle oli: "Paki omad asjad kokku siis."
Ja nii ma tegingi. Pärast seda ei ole ma oma vanemaid enam näinud. Järgnevad eluaastad veetsin "kodutuna". Ründasin kõiki, kes soovisid mulle liiga teha - nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ka täna, 15 aastat hiljem olen ma väga kergesti ärrituv. Kuid olen tulest ja veest läbi tulnud. Saan uhkusega öelda, et olen töökas, aus ja hea inimene ning hea ema. Mul tulevad pisarad silma, kui mõtlen, et peaksin oma last lööma või vaatama pealt, kuidas seda teeb keegi teine. Mitte iialgi, see on mõeldamatu!
Ma olen sisimas proovinud, kuid pole suutnud oma vanematele andestada. Kes aga seda suudab - minu kiitus! Kuna vihkamine sööb vihkaja enda hingerahu. Minu suurim soov on, et mitte ükski laps ega ka täiskasvanu ei peaks vägivalda kogema. Kui koged, siis tea: Sa oled paremat väärt, ja räägi kellelegi oma murest!"
Käesoleval kahel nädalal jagab Emmede Klubi oma lugejate kogemusi alkoholi mõjust perekonnale. Nende artiklitega töötame ühiselt selle nimel, et Eesti emad ja isad teaksid, kuidas nende joomine lapsi mõjutab, ning rohkemad Eesti lapsed saaksid end oma kodus turvaliselt tunda. Kõiki sarja artikleid saab lugeda SIIN.
