Rahel (nimi muudetud) on pärit pealtnäha täiesti tavalisest Eesti perest: vanemad käisid tööl, kodu oli korras, riided pestud, toit laual. Kuid nädalavahetusteti meeldis vanematele purjutada. Tagantjärele teab Rahel, et see oli vaid allakäigutee algus. Ta jagab meiega oma lugu:
"Minu esimesed mälestused seoses alkoholiga on sellised, et kõik oli äge ja tore ja lõbus. Täiskasvanud ju ikka pidutsesid. Kui meie isa jõi, oli tal jube hea tuju - ta muutus heldeks, andis meile tavalisest rohkem raha jms. Ema oli ilus ja armas, meie kodu oli alati puhas ja koristatud, lastel kõht täis.
Käisin siis umbes kolmandas või neljandas klassis. Ema töötas siis lasteaias. Pärast koolipäeva lõppu läksime tavaliselt koos vennaga ema töö juurde, kust õhtuti koos autoga koju sõitsime. Nii ka tol päeval. Kuid kui lapsed läinud olid, tuli emale rühmatuppa seltsi keegi Mari - vist köögitöötaja. Kuskilt võttis Mari välja pudeli viina, ja seal samas rühmatoas hakkasid nad emaga lihtsalt jooma.
Mingi kell pandi vist lasteaed valve alla ja öövalvur tuli majja. Pidime kõik aknast välja ronima. Ema ja Mari olid nii purjus, et kole! Sellises olekus sõidutas ema meid koju. Tädi Mari võeti ka kaasa - et pidu jätkata! Kodus ootas meid närvis ja mures (ja kaine) isa. Ta sai ema peale väga vihaseks ja kupatas ta magama. Tädi Mari sõidutas linna tagasi.
Teine ere mälestus ema joomisest on selline. Ema läks naaberridaelamusse sõpradele külla, aga jõi end seal nii täis, et ei suutnud enam jalgu alla võtta. Mina läksin uurima, miks ema juba koju ei tule, aga ees ootas selline pilt. Kujutage nüüd ette, kuidas kümneaastane laps püüab ligi sajakilost täiskasvanut koju taltsutada... Väljas oli talv, oli väga libe, ema kukkus kogu aeg. Mina aina nutsin ja karjusin ema peale, et tõuse püsti, sa pead koju tulema! Lõpuks jooksin koju, tõin oma salvokelgu, sättisin ema sellele ja vedasin koju.
Väiksemana ei tunnetanud ma vanemate joomises midagi halba, sest nad olid siis ju sellised rõõmsad ja head. Ajapikku muutusid aga joomatujud lõbusa asemel kurjaks, kibestunuks, vägivaldseks. Pärast seljaoperatsiooni jäi isa invaliidsuspensionile ja joomine aina kasvas. Toona joodi Cristalit, Venemaalt hangitud salaviina. Oi-oi-oi, kui palju ma neid pudeleid kodust mäletan...
Joomistega kaasnes laste karistamine ebaoluliste asjade eest. Joomine hakkas mõjutama meie pere rahakotti, meie riideid jalanõusid, jne. Koolis hakati meid kaltsukubudeks mõnitama. Meenub ka olukord, kus pidime vennaga vannitoas vanni kohal kummargil ise käsitsi oma riideid pesema, sosistasime üksteisele, et meie küll oma lapsi nii ei kasvata. Ema kuulis seda ja hõikas vastu, et mismoodi teie kavatsete siis kasvatada? Õpiedukus langes nii mul kui ka vennal. 12-aastasena avaldus mul reumatoidartriit, mis vajas igapäevast stabiilset ravi, kuid et ma seda kodust ei saanud, olin vahemikus 12-16-aastasena pidevalt haiglas, sest seal oli vajalik ravi olemas.
Vanemate alkoholilembus on mõjutanud tervet minu edasist elu. Umbes 16-17-aastasena avastasin mina ka, et alkoholiga on äge pidutseda. Minu enesehinnang oli madalam kui muru. Joomine kulmineerus sellega, et ühe peo käigus vägistasid kaks poissi mind ära. Minu jaoks oli see murdepunktiks - ma ei suutnud seda endale andestada ja otsustasin oma elu muuta. Vahetasin kooli, kolisin kaugele.
Paraku olen ka mina üks neist alkohoolikute lastest, kes valib hiljem elus ka enda partneriks alkohoolikuid - kohe päris mitu tükki. Viimase alkohoolikust partneri jätsin maha siis, kui pidutsemisele lisandus vägivald. Jään igaveseks mäletama hetke, kui minu lausele: "Aitab küll pidutsemisest, on aeg koju minna," sain vastuseks paremsirge rusikalöögi näkku.
Minu elu igaveseks muutev õlekõrs saabus varsti pärast seda juhtumit - sain tööpakkumise Soome. Seal tutvusin oma tänase abikaasaga, kellest toredamat meest ei tea ma tervel maamunal! Meil on neli armast last. Alkohol meie pere elus rolli ei mängi. Ema kunagisele küsimusele, et kuidas mina siis kavatsen oma lapsi kasvatada, oskan täna vastata: armastusega.
Abikaasaga kohtudes oli ma kümneaastase staažiga suitsetaja, mees polnud aga kunagi sigarettigi teinud. See käis mulle au pihta - kuhu nii kõlbab, et mees ei suitseta ja naine on nagu liikuv tuhatoos. Jätsin ka selle päevapealt maha. Jõuludel 2016 täitus 12 aastat suitsuvaba elu.
Minu vanematekodus käime me nii vähe kui võimalik ja nii tihti kui vajalik - see peaks kõik ütlema."
Käesoleval kahel nädalal jagab Emmede Klubi oma lugejate kogemusi alkoholi mõjust perekonnale. Nende artiklitega töötame ühiselt selle nimel, et Eesti emad ja isad teaksid, kuidas nende joomine lapsi mõjutab, ning rohkemad Eesti lapsed saaksid end oma kodus turvaliselt tunda. Kõiki sarja artikleid saab lugeda SIIN.
