Kui palju valu suudab igaveseks murdumata välja kannatada ühe naise süda? Emmede Klubi toimetuse poole pöördus Erika, kelle elu uskumatult raske lugu annab sellele küsimusele vastuse.
Kohe kui Erika (pildil, nimi muudetud) sündis, võeti tema toimetulekuprobleemidega vanematelt hooldusõigus. Tüdruku kasvatas üles vanaema. 14-aastasena sattus Erika lastekodusse, kuna vana naine ei tulnud enam üksi teismelise lapse kasvatamisega toime. Varsti Erika elu ainus emafiguur suri. Tänaseks on surnud ka tema bioloogiline ema, kes elas oma viimased päevad kodutuna Tallinna tänavail.
Erika loo tõeliselt traagilised sündmused saavad aga alguse pärast kõike seda - siis, kui Erika oli 16-aastane. Toona kaheksandas klassis õppiv neiu elas kooli internaadis. Ühel päeval ulatas toakaaslane talle telefoni, öeldes: "Räägi temaga kuni ma vetsus käin!". Telefoni otsas ootas 21-aastane Mikk (nimi muudetud).
Pimesi armunud
"Alguses ei osanud ma midagi öelda, sest mul puudus täielikult kogemus meestega suhtlemisel. Mind oli lapsepõlves vägistatud ja kinni hoitud, mistõttu vihkasin mehi," räägib Erika. "Miku hääl aga tundus kuidagi nii... rahustav."
Telefonikõned muutusid igapäevaseks ja venisid tundidepikkuseks. Varsti saadi ka kokku. "Esimese asjana kokkusaades ta kallistas mind ja siis suudles. Tundsin turvatunnet esimesest hetkest," sõnab Erika.
Edasi läks lugu nagu enamikel noortel armunutel - mõeldi vaid teineteisele, püüti võimalikult palju aega koos veeta, sel üllal eesmärgil tehti koolist poppi, kõned ja tekstisõnumid venisid väga pikaks. Õnn kestis neli kuud.
Ühel päeval vaatas Erika Miku telefoni ja nägi taustapildil võõrast neidu. Miku sõnul oli pildil tema õde. Erika uskus. Nädalapäevad hiljem sattus Erika ühistranspordibussi, mille tagapingil istus Mikk, väidetav õde süles. Noored suudlesid kirglikult.
Too neiu jättis Miku maha, Erika aga nii tark ei olnud. "Andsin talle andeks. Uskusin ta valesid. Armastasin teda," tõdeb Erika.
Kuna Erika oli lapsepõlves üle elanud ahistamistrauma ning seejärel üles kasvanud lastekodus, ei osanud ta ka kõige hirmsamates unenägudes arvata, et hullem tema elus ei olnud mitte möödas, vaid alles algamas.
Ootamatu rasedus
16-aastane Erika tarvitas rasestumisvastaseid pille. Kui päevad ära jäid, ei osanud ta rasedust kahtlustada. Päevad olid alati ebaregulaarselt käinud ja neiu oli ka pisut ülekaaluline. Ta käis naistearsti juures kontrollis, kes ei kahtlustanud rasedust ning ajas ärajäänud päevad klassi lõpetamisega seotud stressi kaela.
Neli kuud ilma menstruatsioonita, nõudis Erika arstilt saatekirja ultrahelisse. Vastus jahmatas: "Laps on normaalses mõõdus, kõik tundub korras olevat." Erika mäletab, kuidas kõik tema peas kiilus hetkeks kinni - šokk oli nii suur. Käsil oli 16. rasedusnädal.
Saades tüdruku rasedusest teada, muutus ka varem nii armastusväärne tundunud Mikk. Lapseootus möödus Erika jaoks nuttes, stressi ja hirmu all kannatades, sest kunagi ei teadnud, millal Mikk jälle karjuma, solvama, asju loopima ja muidu märatsema hakkab.
Erika oli arvel Pelgulinna sünnitusmajas. "Raseduse ajal jälgiti mind nii nagu peab, käisin kõikidel ämmaemanda ja arsti vastuvõttudel nagu kord ja kohus," meenutab ta. Tulevast ema kimbutasid vaid kõrvetised.
Viimane arstivisiit toimus 15. augustil aastal 2008 - 36. nädalat raseda ema ja lapsega oli kõik korras.
Elav nuku
17. augustil pissil käies märkas Erika, et piss on läbipaistev. Teadmatusest jättis Erika selle olulise märguande aga tähelepanuta
18. augustil hakkas Erikal valutama kõht. Lastekodu kasvataja andis tüdrukule kaks valuvaigistit, kuid valu püsis. Kuna tähtajani oli veel kuu, ei osanud noor väheteadlik naine sünnitusvalusid kahtlustada. Kummalisel kombel ei kahtlustanud seda ka kasvataja.
19. augusti hommikuks oli kõhuvalu nii suur, et naine kutsus kiirabi. Ta viidi Pelgulinna sünnitusmajja. Kell 11:37 sündis erakorralise keisrilõike teel pisike plikatirts, kes sai nimeks Lily (nimi muudetud).
Kui Erika teadvusele tuli, siis last ei olnud - raskes seisus vastsündinu oli viidud Tallinna lastehaiglasse. Esimestel päevadel sai last vaatamas ja infot toomas käia ainult Mikk. Kolmandal päeval lubati Erika haiglast välja, ta tõttas koheselt lastehaiglasse.
"Seda emotsiooni ei saa lihtsalt kirjeldada. Mul oli nii valus näha teda seal inkubaatoris hunniku torude küljes, et ma minestasin. Lastearst lasi mu kanderaamile panna ja turgutas mu nuuskpiiritusega teadvusele," meenutab Erika.
Värsked lapsevanemad veetsid iga võimaliku hetke lapse juures haiglas. "Palusin sada korda päevas nuttes Jumalat, et ta ei võtaks mult pisikest, vaid laseks tal terveks saada." Nii möödusid kaks piinarikast magamata öödega kuud.
Arstid verinoorele, segaduses, emaks saamiseks vajalike teadmiste ja põhihariduseta Erikale tema lapse seisundit ei selgitanud. Erika ei osanud ka küsida. Ta nägi vaid, et Lily ei hinganud kordagi ise, ei söönud ise ega teinud häält. "Just nagu elav nuku, kes vaid silmi pilgutab ja natuke käsi-jalgu liigutab."
"Kuid kuna olin ise alaealine ja vanemateta, siis pidi ka lastekaitse kohale tulema. Mäletan hästi seda hetke, kui toetusin lapse voodiservale, vaatasin teda ja nutsin. Lastekaitsetöötaja rääkis otse minu selja taga raviarstiga. Ta lausus arstile: "Võib-olla tõmbame siis juhtmed välja ja laseme tal minna, milleks hoida elus puudega eluvõimetut last?""
Miski Erikas murdus. Nii kõvasti, et ta läks ametnikule kallale.
Miks pidi nii minema?
21. oktoobri keskpäeval kahekuune Lily suri. Lahkamispaberitel seisab: raske hüpotroofia ning sünniasfüksia.
"Kõiki neid tundeid, mida tundsin siis ja tunnen praegu, ei ole võimalik kirjeldada. Kogu see valu, mis mu hinges on... Kõik need sundmõtted, et kas oleks saanud midagi teisiti teha? Miks nii pidi minema? Kas ma tõesti poleks saanud teda kuidagi päästa?"
Tagantjärele teab Erika, et laps oli viimased kuud kõhus elanud toitainetevaguses, sest nabanöör oli sõlmes. Seda aga ei avastatud raseduse ajal. Lapse kaal oli normaalne - 36. nädalal sündides 2.6 kg.
Tagantjärele teab Erika ka, et "läbipaistev piss" oli tegelikult lootevesi. Laps veetis kolm pikka päeva emaüsas ilma looteveeta.
Mees, kes nautis piinamist
Lapsena vägistamisohvriks sattunud, lastekodus kasvanud ja ise lapse kaotanud noorele naisele tundus, et enam halvemini minna ei saa. Ta eksis jälle.
Vaid aasta pärast Lily surma hakkas Mikk Erikat taas petma. Tolleks hetkeks maatasa materdatud enesehinnanguga, alaväärsuskompleksides vaevlev Erika elas aga Mikuga edasi.
"Lihtsalt leppisin sellega, et tal on teine, ja et mina olen vaid mingi tagavaraplaan. Kodus olles ikka karjus ja sõimas mind. Ma kannatasin pisaratega kõik välja."
Mikk sisendas naisele, et ilma temata jääb naine igaveseks üksikuks, sest on nii kole. Sadistlik mees võttis Erika ka oma uue pruudi juurde külla kaasa, et Erika suhet pealt vaataks. "Mitte keegi ei kujuta ette kuidas mu hing ja süda sees karjusid valust, nähes neid musitamas ja kaisutamas," kirjeldab naine. Erika püüdis mehele tagasi teha, pettes ka ise. See ei mõjunud.
Kõigest hoolimata oli Erika enesehinnang piisavalt madal, et ta registreeris Mikuga abielu: "Uskusin, et ta armastab mind, et tal on lihtsalt sarved maha jooksmata."
Varsti sai Erika Miku käest ka esimest korda peksa. Tüli käigus viskas Mikk tualetipotti ja lasi alla Erika telefoni, kus olid ainsad pildid Lilyst. Mees keelas naisel suhelda sõprade ja lähedastega.
Enesetapuplaanidest elu õnneni
2010. aastaks olid asjad arenenud nii kaugele, et naine ei julgenud enam hirmus Miku ees õhtuti koju minna. Ta plaanis enesetappu. Lõpp oli lähedal, kui Erika kohtus Kaidoga, kellest sai naisele kaheks järgnevaks aastaks parim sõber ja tugi.
2012. aastal võttis naine end Kaido moraalsel toetusel viimaks kokku ja kolis Miku juurest ära. Tema uueks elukaaslaseks sai endine sõber Kaido, kes pakkus Erikale kõike, mida ta varem elus tundnud ei olnud: turvatunne, toetus, hellus ja hool. Erika ja Kaido on tänaseni õnnelikuna koos.
Elus kogetud traumad viisid Erika abi otsima psühhiaatri juurde, tal diagnoositi skisofreenia ja bipolaarne häire. Naine võtab regulaarselt ravimeid nimega Flux ja Ketipinor, mis aitavad tal terve püsida. Sügavale hinge vajutatud haavad valutavad aga vaikselt edasi - ilmselt igavesti.
(Kõik loos esinevad nimed on muudetud Erika ja tema lähedaste kaitseks. Tegelikud nimed on Emmede Klubi toimetusele teada.)
Olgu Erika lugu meile õpetuseks sellest, et kui mees petab ja peksab, siis tõenäoliselt ta ei muutu. Õpetuseks sellest, et ükskõik kui kehvasti Sa end oma nahas tunnes - mitte keegi meist ei vääri teiste poolt alandamist. Õpetuseks sellest, et teismeline ei ole valmis päris üksi maailma astuma ja seal edukalt hakkama saama. Ning olgu Erika lugu õpetuseks sellest, kui tugev on naine: millistest katsumustest me suudame läbi tulla.
