"Meie seitsmeliikmeline perekond elab maal talumajas, kus lapsed saavad vabalt ringi joosta. Igav meil juba ei hakka: kaks neljaaastast poissi, üks kolmeaastane poiss ja kaks kahe kuu vanust tüdrukut," loetleb kaksikust Liina Pungits (29), kes on ka ise ilmale toonud kaksikud - koguni kahel korral! Ta jagab meiega oma lugu:
"Meie pere esimesed kaksikud, armsad poisid Henri ja Hannes (ülemisel pildil) sündisid 25. augustil aastal 2012. Olime küll mehega paar olnud vaid lühikest aega, kuid rasestumisele kätt ette ei pannud - tunne oli õige, mõlemad tahtsime last.
Ööl enne rasedust arsti juurde tuvastama minekut nägin unes kahte väikest kassipoega, ühel kaelas sinine, teisel roheline lips. See ei pruukinud mingi ennustus olla, ma lihtsalt sisimas unistasin kaksikute emaks saamisest. Kui arst järgmisel päeval ultraheliuuringut tehes ütles, et oi, esimese loote kõrval on teine ka veel, tulid mul pisarad silma. Olin šokis, aga samas õnnelik. Arst oli, muuseas, väga vaimustatud! Soovitas muudkui vitamiine ja toidulisandeid.
Kui arstilt koju jõudsin, küsis mees, kuidas läks kah. Mina ei saanud sõna suust - tõstsin vaid kaks sõrme üles! Mees oli vapustatud, minu ema sõnatu.. Kuid kõik olid õnnelikud.
Ka oma sünnipäeval otsustasid poisid meid üllatada. Nagu esimesed ikka, oli ka minu esimene sünnitus emotsionaalselt raske. 37. nädalal hakkasid arstid esile kutsuma. Protsess kulges üsna tavapäraselt, esimene poeg sündis kenasti loomulikul teel ära.. Kuid siis aeglustus teise poja südametöö. Mind kihutati operatsioonisaali, et teostada erakorraline keisrilõige. Sinna me aga ei jõudnudki!
Laps sündis teel sünnitustoast operatsioonisaali, kanderaamil, liftis. Jõudsin ta vaevu ise kätega kinni püüda. Hüüdsin ämmaemandale: "Laps tuli välja!" Ämmaemand hakkas last kiiresti elustama. Tänu Põlva haigla spetsialistidele, eriti ämmaemand Svetlana Nilbele õnnestus poja elu päästa. Lõpp hea, kõik hea!
Edasine eluke kaksikutega ei olnud esiti aga sugugi kergete killast. Kahe lapse korraga rinnaga toitmine tundus toona täiesti võimatu, kahte last oli keeruline isegi korraga vankrisse magama saada! Ning vaid aasta ja kolme kuu pärast sündis meie perre veel üks poeg. Minu jaoks on nad nagu kolmikud, üheskoos kasvanud.
Kolm aastat hiljem leidsin end ootamatult taas naistearsti juures rasedust tuvastamas. "Küll sina ikka oskad, Liina," ütles ta - ultrahelimasina ekraan näitas taas kahte loodet! Pärast seda uudist olin kolm päeva sõnatu.
28. augustil 2016. aastal liitusid meie perega kaksikud tüdrukud Hanna ja Emili (alumisel pildil). Muide, esialgu soovisin ma, et mõlemad kaksikute paarid sünniksid ühel ja samal päeval - 25. augustil! Kuid läks teisiti. Seekord kulges sünnitus plaanipäraselt. Kõik meie pere lapsed on ilmale aidanud Svetlana Nilbe.
Mõlemad paarid on erimunarakukaksikud, kuid kui poisid on väga erinevad, siis tüdrukud on hästi sarnased. Heledapäine ja siniste silmadega Henri on väga energiline - enne teeb, siis mõtleb. Tema roheliste silmadega kaksikvend Hannes on rahulik ja mõtlik, niivõrd hea südamega poiss. Hanna ja Emili on aga vastupidiselt väga-väga sarnased, nii iseloomu kui ka välimuse poolest, isegi minu jaoks!
Tüdrukud kaksikud on tunduvalt rahulikumad kui poisid kaksikud. Ma ise arvan, et erinevus tuleb sellest, et poisse ei saanud ma rinnaga toita. Toona oli kaksikutega väga raske, polnud kogemusi ega teadmiseid. Tüdrukud saavad kenasti rinda ning praeguseks on meil ka palju rohkem kogemusi.
Ma ei tea põhjust, miks just meie perekonda on õnnistatud kahe paari kaksikutega. Kas sellel võib olla mingi geneetiline või füsioloogiline põhjus? Oleks huvitav teada! Kuid ma ise arvan, et see on ikka puhas juhus. Olen arvamusel, et kõik viis last on tulnud minu ellu mingil kindla eesmärgiga - mulle midagi õpetada," räägib Liina.
Näpunäiteid on Liina saanud oma ema käest, sest uskuge või mitte - ka Liina ise on kaksik! Identsed kaksikud Liina ja Liis on nii sarnased, et lapsena ei teinud isegi ema neil alati vahet. "Eks sai ikka õpetajatele nalja ka tehtud ja teineteise eest vastamas käidud," meenutab Liina kaksikuks olemise rõõme lapsepõlvest.
(Fotod: Grethe Rõõm)
Aitäh Sulle, Liina, et jagasid meiega oma imetabast lugu!
