Emmede Klubi palus tuntud Eesti blogijatel rääkida, millised on nende põhimõtted ja muidu mõtted laste internetti toomise osas. Täna võtab sõna Mirjam Hunt (26), kes on lisaks Emmede Klubi portaali vedamisele ka tuntud pereblogi "Meie käopesa" autor. Mirjam jagab sotsiaalmeedias hulgaliselt pilte ja videosid oma lastest, viiesest Kroonprintsessist ja kohe kaheseks saavast Virsikust, kuid jälgib hoolsalt, mida nende kohta kirja paneb.
"Ma usun, et väärikus ja integriteet on õigused, mida tuleb iga inimese (väikese või suure) puhul kaitsta. Niisiis ei naeruväärista ega töga ma oma blogis mitte kedagi (peale iseenda) ja kindlasti ei tee ma nalja oma laste kulul. Ükskõik kui suure sigadusega nad hakkama on saanud või kui mitu korda päevas kogemata põrandale kakanud - mitte iialgi ei postita ma nende kohta ühtegi sõna või pilti, mis võiks neid täna või tulevikus mingilgi moel riivata," võtab Mirjam oma pereblogi pidamise olulise põhimõtte kiirelt kokku.
See ei tähenda, et lapse saamisega seotud negatiivsetest kogemustest ei tohiks jagada, vaid et sõnu saab alati valida. "On suur vahe, mis toonil vanem oma lapsest ja temaga seotud muredest kirjutab. Alati tasuks mõelda sellele, mis tundega laps kirja pandud teksti suhtuks, kui ta seda lugeda saaks," annab Mirjam oma kogemuse põhjal nõu.
Ka püüab Mirjam vältida oma postituses informatsiooni, mis reedaks tema kodu asukoha või annaks reaalajas täpseid kirjeldusi perekonna käikudest. "Tean, et olen sellega siin-seal ämbrisse ka astunud, aga püüan need ämbrid siis võimalikult ruttu jutu sees siluda. Selliseid pisidetaile silmas pidades tagan iseendale südamerahu."
Ainulaadne võimalus talletada pere ajalugu
Ebasünnis ja turvariski põhjustav info välistatud, jagab Mirjam oma pere elu julgelt ja rõõmuga, sest blogimisega kaasnev positiivne tulu kaalub harvad negatiivsed mõjud kordades üle.
"Oleme blogi vahendusel kokku puutunud meeletu arvu siiralt fantastiliste inimestega, ning need juhuslikud kohtumised võõraste vahel ongi minu meelest elu ilu," räägib ta. Blogimine toob blogija ellu uusi tutvuseid ning mõttevahetusi inimestega, kellega muidu kunagi kohtunud ei oleks. "See on hingele tõeliselt kosutav," ütleb Mirjam. Ta lisab, et blogimisega on Eestis täiesti võimalik ka oma perekonda materiaalselt toetada.
"Blogimine on ka suurepärane viis perekonna mälestusi talletada. Teadmine, et meil on laste kasvamise kohta põhjalik dokumentatsioon nii videote kui fotode näol, on ainulaadne ja hindamatu väärtus, mida vähestel oma lastele ette näidata on. Mina ise olen ülevoolavalt sentimentaalne inimene ja mõte kaotatud mälestustest ajab mind hulluks. Niisiis on piltide, mälestuste ja argijutukeste talletamine saanud minu elu täiesti asendamatuks osaks," räägib Mirjam. Ka ema elukaaslane Hendrik on Käopesa blogi kui mälestustepagasi eest tänulik ja hindab naise tööd väga. Tänaseks oskab ka Kroonprintsess rõõmustada võimaluse üle endaga seotud mälestusi ikka ja jälle näha.
"Tihti argumenteeritakse vastu, et olgu, tore, blogid iseendale ja oma lastele, aga miks sa seda siis avalikult tuhandete inimeste ette laotama pead? Tegelikult on sellega nii ja naa," räägib Mirjam. Blogi pidamise eesmärk on tema jaoks küll oma perekonna ajaloo salvestamine, kuid motivatsiooni ja järjepidevust jätkamiseks annavad paljuski lugejad.
"Keda ei motiveeriks tagasiside, hea nõu, asjakohane kriitika, ilusad sõnad, kiitus ja äratundmisrõõm? Meil kõigil on kodus kapinugas beebiraamat või kaks, mida me esiti suure innuga täitma asusime, aga siis sinnapaika jätsime, sest tuhin läks üle. Kui mitusada või -tuhat inimest oleks seda beebiraamatut näinud ja kiitnud, missugused ilusad pildid, toredad jutud ja armsad lapsed - võib-olla täidaks igaüks oma raamatut sama suure innuga nagu blogijad blogivad."
Ka Mirjamit on hirmutatud tõenäosusega, et keegi võib tema lapsed mänguväljakul välimuse järgi ära tunda ja ära röövida. Mirjam räägib, et pelgliku inimesena hirmutavad sellised ohud teda niikuinii ja oma lapsi jälgib ta avalikes kohtades kullipilgul, kuid ta ei pea sugugi tõenäoliseks, et midagi sellist võiks juhtuda tema blogi süül. "Pigem usun, et kui selline stsenaarium peakski aset leidma, oleks mul tänu blogile suurem võimalus laps leida."
Tähtis: nimesid ei nimeta
Mirjami tähtsaim ja südamelähedaseim põhimõte laste jagamise kohta internetis on olnud sama sellest hetkest peale, kui ta 2012. aasta märtsis pereblogi pidama hakkas: "Ma ei ole kordagi blogi viieaastases ajaloos oma tütreid kirjasõnas nimepidi nimetanud - selleks on neil pseudonüümid."
"Kui tõsisemad ja eksistentsiaalsemad põhjused välja arvata, ei pruugi näiteks teismelised preilid soovida, et nende esimesed peigmehed oma prutade nimesid Googeldades nende (igati sündsaid, aga tundliku tiinekasüdame jaoks tõenäoliselt siiski) piinlikke titevideosid nägema juhtuks. Tulevastest tööandjatest siis rääkimata," selgitab ta.
Ka lugejate kommentaarid, kus nad kogemata laste nimesid mainida võivad, tsenseerib Mirjam pseudonüümideks - Kroonprintsessiks ja Virsikuks. Ta lisab, et tegelikult on tema lugejad selle kombega väga mõistvalt kaasa tulnud.
"Ma ei muretseks, kui minu laste nimed oleks mainitud ühes või kahes artiklis, näiteks mõnes toredas Emmede Klubi kogemusloos, mis Googeldades üles tulevad. Ka minu laste nimed on nähtavad ajakirjaartiklites. Kuid hoopis teine lugu on see, kui otsingus üles tulevaid vasteid on tuhandeid - nagu blogi puhul," lisab ta.
Foto: Evelin Virnas
On emasid, kes loovad oma laste kasvatamise kajastamiseks spetsiaalse blogi, kus jagavad pereliikmete isikuandmeid, pilte, parameetreid ja muud informatsiooni laste elu kohta. On emasid, kes isegi ei maini oma last sotsiaalmeedias, isiklike piltide jagamisest rääkimata. Et elu internetiajastul on veel nõnda noor, ei saa me teada, milline käitumine on õige või vale. Kuid me saame sel teemal ühiselt arutleda, et iga pere leiaks just endale sobivaima tee. Loe kõiki sarja postitusi SIIN.
Millised on Sinu mõtted laste oma internetiellu kaasamise teemal?
