Ühes pisikeses kolmetoalises Tartu korteris elavad Peipsi äärest pärit Merle (22) ja Seto juurtega Ülo (31). Hoolimata pereema noorest east on Merlel ja Ülol juba kaks planeeritud ja väga oodatud pisipoega: kahe aasta ja kaheksa kuune Martin ning seitsmekuune Enrico.
"Minu soov oli saada 19-aastaselt emaks," räägib Merle. Miks nii? "Olin arvamusel, et mida varem, seda parem. Küll hiljem aega õppida ja tööl käia."
Merlest kümmekond aastat vanemat Ülot Merle idee esialgu küll hirmutas, sest paar oli koos olnud vaid poolteist aastat, kuid noored leidsid siiski ühise keele. Pärast kaheksakuist proovimist avastas lootuse juba kaotanud Merle kaks nädalat enne paari pulmi rasedustestilt roosad triibud.
Nagu unistatud, sündis 19-aastasele Merlele poeg Martin.
Et lapsel oleks mängukaaslane, ja et koos on Merle hinnangul toredam kasvada, planeeriti kohe ka teine laps. 21-aastasena sünnitaski Merle teise poja Enrico. Tema sõnul on kaks järjestikust last ka materiaalselt mõistlik valik - ära saab kasutada esimese lapse jaoks soetatud asju.
Poja mangus sülle, aga ema ei saanud võtta
Loomulikult ei ole kahe väikse vanusevahega lapse kasvatamine alati mis kerge. Keerulisi olukordi tuli ette juba raseduse ajal - kui Martin tahtis emmele sülle.
"Ta oli sel ajal juba väga raske ja sain teda sülle võtta vaid siis, kui istusin," ütleb Merle ja kirjeldab, kui kurb on emal vaadata sülle manguvat poega, saamata tema soovi täita.
Merle ja Ülo lugesid vanema lapse väiksema sünniks ettevalmistamise kohta päris palju kirjandust. "Rääkisime kõhubeebiga, näitasime raamatust pilte beebidest. Kui seadsime asju valmis, siis rääkisime, et need venna asjad. Tänu sellisele kaasamisele ootas Martin venna tulekut väga," kirjeldab Merle.
Kuid pere oli ka valmistunud selleks, et Martin ei pruugi venda kohe omaks võtta ja võib muutuda armukadedaks.
Lapsed hoolivad üksteisest väga
Kui vanemad beebiga haiglast koju jõudsid, jooksis Martin neile aga uksele vastu ja hõikas rõõmsalt, silmad säramas: "Venna!" Samas vaimus pereelu ka jätkus. Martin aitab vennat riietada, vannitada, mähkmeid vahetada, on söötmise juures seltsiks.
Mõne aja pärast tekkis ka väike armukadedus, kuid seda ei elanud Martin mitte venna, vaid vanemate peal välja. "Tuli ja lõi meid käega, viskas asju maha, esimest korda - hammustas," kirjeldab Merle. Selline paha periood kestis umbes kuu aega. Siis käis justkui "klõps" ja viha-armukadedus kadusid.
Nüüdseks on pere igapäevagraafik paigas ja Merle nimetab elu imelihtsaks: lastel on kindlad uneajad, mänguajad, söögiajad. Õueskäik on Merle hinnangul mitme lapsega palju lustlikum! Merlel pole puudu ka ajast iseendale, seda jagub piisavalt laste ühise lõunaune ajal ja hilisõhtutel.
Lapsed hoolivad üksteisest väga. "Kui emme tahab vennat magama viia, siis hakatakse kohe pahandama: ei tohi vennat ära viia, Martin vaatab vennat," toob Merle lustliku näite.
Muide, umbes kümne aasta pärast plaanivad Merle ja Ülo perega liita ühe pisikese pesamuna!
Merle nippe, kuidas elu kahe pisikesega kergemaks muuta:
"Minu kõrval on vajadusel väga-väga palju inimesi. Meil on suur ja kokkuhoidev perekond. Kõige tähtsam isik on minu ema. Tema on see, kes pelgalt telefonikõne peale sõidab 45 km linna, et meid aidata. Lisaks abikaasa, kes aitab igapäevaselt, et saaksin koduseid toimetusi teha. Lisaks minu õed, kes on nõus alati lapsi vaatama, kui soovime poodi minna toiduvarusid täiendama. Lastega koos on see lihtsalt võimatu: Enrico tahab juba püsti ronida, talle ei meeldi toolis olla, Martinile meeldib aga mööda poodi joosta ja asju endale kärru varuda."
"Toidumenüü mõtlen ma alati paar päeva ette. Söögi tegemise ajal sätin lapsed erinevaid tegevusi tegema. Enrico panen tavaliselt voodisse mängima ja Martin joonistab või mängib klotsidega. Vahest vaatab ka multikaid. Suure osa ettevalmistustest teen ära Enrico uneajal, u 9-10 ajal hommikul."
"Koristan siis, kui mõlemad poisid magavad. Iga päev ju pole suurt koristamist!"
"Söögi tegemisse ja koristusse kaasake ka lapsi. Martinile meeldib väga emmega kooki küpsetada või nõusid lauale sättida, lisaks on abikäsi koristamisel. Tubli poja!"
"Vanema lapse armukadeduse periood tuleb lihtsalt üle elada. Sel ajal ei tohi liialt pahandada lapsega. Lahendus tuleb leida rääkides, mitte karjudes. Samuti võiks leida koheselt muu tegevuse, kui näete viha tekkima hakkamas."
Aitäh Sulle, Merle, et jagasid meiega oma kogemust!
Postitus on osa Emmede Klubi uuest artiklisarjast, kus tutvustame kahe väikse vanusevahega laste saamise plusse ja miinuseid ning jagame kasulikke nippe igapäevatoimetuste hõlbustamiseks. Kuid seda kõike seekord klubiliikmete endi kogemuste kaudu!
Pärast Grettel Helena (2 a 4 k) sündi Katrin (29) ja Tarmo (30) teise lapse perega liitumisele kätt ette ei pannud. Vanemad otsustasid nii, et emapalk jätkuks, ema saaks lastega kokkuvõttes kauem kodus olla ja lastel oleks hiljem hea koos mängida.
Nii ei olnudki Katrin veel imetamist lõpetanud, kui jäi uuesti rasedaks.
Kuigi laps oli planeeritud, tundis ema esialgu süümepiinasid. "Et võtan Grettelilt pesamuna staatuse nii kiireslt ära. Kartsin ka, et mul ei ole piisavalt aega vanema lapse jaoks. Ma ei kujutanud ette, kuidas ma saan kedagi teist veel nii palju armastada," meenutab Katrin toonaseid emotsioone.
Raseduse ajal oli ka füüsiliselt raske: ema ei jaksanud väledal lapsel suure kõhuga kannul püsida, ei saanud last nii tihti süles hoida. Appi tuli tugivõrgustik: "Vajasin oma ema abi viimastel kuudel," märgib Katrin.
Kui Gregor Henri (11 kuud) sündis, kinkisid vanemad Grettel Helenale kaisukaru ja ütlesid, et see on kingitus venna poolt. "Üritasime võimalikult valutuks seda teha tema jaoks," lisab ema.
Siiski on armukadedus osutunud üheks katsumuseks. "Kõik oleneb vanema lapse tujust. Kui ta on unine, siis kannatab selle all ka noorem, sest siis võitleb vanem emme-issi tähelepanu eest pisemale haiget tehes. Kui tuju on hea, siis on neil väga vahva omavahel mängida - seda oskavad nad juba väga hästi," kirjeldab Katrin.
Teine katsumus kahe pisikese kasvatamisel on ema sõnul hetkel laste uneaegade ühildumine. Valmis tuöleb olla selleks, et emal kulub lastega tegelemisele terve päev ja vahel ka terve öö, sest kui üks laps mahab, ei pruugi teine seda teha. Enda aega jääb vähe.
Nagu raseduse ajal, on ka peale teise pisikese sündi on Katrini jaoks suurimaks abiks olnud tugev tugivõrgustik ja selle ära kasutamine.
"Tugivõrgustik on ülioluline!" kinnitab Katrin. "Mul on tubli mees, kes nädalavahetustel võtab suurema vastutuse enda kanda - nii saan ka mina kodus toimetada. Tööpäeviti, kui mees on tööl, käin väga tihti oma ema juures. Saan vanema lapse magama panna kui ema hoiab nooremat ja vastupidi. Meie pisikeses elamises on see suhteliselt võimatu."
Katrin leiab, et ilma laste vanaema abita ei oleks tal võimalik suurema lapsega nii palju tegeleda, nagu tema vanus nõuab. "Temaga on vaja praegu väga palju suhelda, ta areneb väga kiiresti,"
Vanavanemate abi on Katrini hinnangul tähtis kindlasti kasutada ka selleks, et ema ja isa saaksid omavahelist aega. "Kahe pisikese lapse kasvatamine on üriski närvesööv ja kui vanemad oma aega ei saa siis võib suhe kannatada selle all," selgitab naine.
Lasteaia peale tugivõrgustiku asemel ei saa Katrini hinnangul loota, sest lapsed jäävad aias kergesti haigeks.
Üks hea nipp on Katrinil veel: ta teeb nädalavahetusel terve nädala jagu püreesid valmis ja sügavkülmutab. Neid on hea iga päev võtta nii beebile kui ka pakkuda vanemale lapsele ja pereisale supina!
Aitäh Sulle, Katrin, et jagasid meiega oma kogemust!
Postitus on osa Emmede Klubi uuest artiklisarjast, kus tutvustame kahe väikse vanusevahega laste saamise plusse ja miinuseid ning jagame kasulikke nippe igapäevatoimetuste hõlbustamiseks. Kuid seda kõike seekord klubiliikmete endi kogemuste kaudu! Loe artiklisarja teisi postitusi SIIT!
Madiken, Emmede Klubi toimetus