Kui jääd lapseootele pärast maovähendusoperatsiooni, hoiab arst sinu rasedusel tavapärasest veelgi hoolsamalt silma peal. Kuna selle operatsiooni järgselt väheneb nii toiduga söödavate vitamiinide hulk kui ka nende imendumine, on vitamiinipuudus kergem tekkima. See aga ei tähenda, et rasvumise kirurgiline ravi ja rasedus üksteist välistaksid või raskendaksid - vastupidi! Uuringud on näidanud, et rasedus pärast maovähendusoperatsiooni kätkeb endas vähem ohtusid kui rasedus ülekaaluline olemise ajal.
Kolm Emmede Klubi lugejat jagavad oma kogemust pärast maovähendusoperatsiooni läbitud rasedusega. Kas üldse ja milliseid probleeme tekkis?
Mari-Leenu (peapildil) lugu: kõik läks suurepäraselt, vaid rinnapiima ei tekkinud
"Operatsioonil käisin 21.11.2011. Opieelselt kaalusin 111 kg. Kahe aastaga saavutasin oma miinimumkaaluks -56kg ehk kaalusin 55 kilogrammi. Enne operatsiooni mul muid muresid polnud, kui et võhma oli vähe, ei jõudnud liikuda. Isegi riidessepanek ajas hingeldama. Näiteks pesust tulles ja end peole sättides oli riidesse saamise ajaks uuesti higimull otsaees.
Maovähendusoperatsiooni ja raseduse seoste kohta ütles arst ainult seda, et soovitatav oleks operatsiooni ja raseduse vahele jätta vähemalt 1,5 - 2 aastat. Mina rasestusin umbes 2,5 aastat pärast operatsiooni. Selleks hetkeks oli kaal 62 kg, ehk et natukene oli kaalu tagasi tulnud.
Rasestumine õnnestus kohe. Kuna olin kümme aastat rasestumisvastaseid plaastreid kasutanud, arvasime mehega, et nii pool aastat läheb rasestumisega aega. Aga sain triibud juba kuu aja pärast.
Raseduse ajal ma ei teadnud, et peaksin olema kuidagi teistmoodi rase, ja ei olnud ka. Ma ei mäleta, et mul oleks kuidagi eriliselt silma peal hoitud või mingeid lisateste tehtud. Ainus erinevus - mulle ei saanud läbitud maovähendusoperatsiooni tõttu teha glükoositaluvuse testi (kuna mulle ei mahuks korraga nii palju sisse). Rasedus kulges täpselt nii, nagu muidu - alguses võtad alla ja siis hakkad paisuma. Mul ei tekkinud mitte mingisuguseid probleeme, mis oleksid opiga seotud olnud. Kõik näitajad olid alati korras.
Esimene ja ainuke probleem ilmnes pärast lapse sündi - rinnapiima puudumine. Beebi kaal aina langes, laps oli viril, ei maganud öösiti, kuigi istus vahel isegi öö läbi rinna otsas. Pissis vaid paar korda päevas, kakas viie päeva tagant! Manuaalse rinnapumbaga ei saanud ma oma rindadest tilkagi kätte. Imetamisnõustaja juures tehtud kaalumine näitas, et 45 minutiga tõusis lapse kaal 0 grammi. Imetamisnõustaja julgustusel hakkasime lapsele pakkuma kunstpiima. Tihedast imetamisest ja rinnapiima teket soodustavatest teedest, tablettidest ja nõksudest hoolimata jäi piim tulemata.
Imetamisnõustaja hinnangul võis põhjus, miks piima ei tekkinud, olla läbitud maovähendusoperatsioon. Maovähendusoperatsiooni läbinutel on probleeme vitamiini B12 imendumisega, kuid see vitamiin võib rolli mängida rinnapiima tekke juures.
Minu meele tegi natuke mustaks teiste inimeste õelutsev suhtumine, justnagu oleksin ma olnud halvem ema, sest mu laps ei saanud rinnapiima. Õnneks leidus ka toetajaid, kes ütlesid, et neilgi polnud piima, sain palju toetuskirju ka postkasti."
Kerli lugu: rauda jäi vajaka ja piim lahjaks
"Minu operatsioon toimus 2011. aasta juuni alguses. Opile minnes kaalusin ma tubli 129 kg ja oma jõududega enam hakkama ei saanud. Alguses langes kaal väga kiiresti, kuni ühel hetkel jäi pidama. Kolme aasta pärast kaalusin umbes 80 kg. Kaalulangusega paranes ka tervis - kadusid selja- ja jalavalud. Samas kaasnesid operatsiooniga ka miinused, millest olin oma valikut tehes teadlik: pidin oluliselt muutma oma toitumist. Paljusid asju ei saa ma enam süüa, sest need tekitavad tugevat iiveldust. On hetki, mil mul on nii paha olla, et tahaksin ära surra.
Peale operatsiooni hakkasin regulaarselt vitamiine tarbima, sest pärast maovähendust ei suuda organism kõiki eluks vajalikke vitamiine enam toidust omandada. Surmani pean n-ö igapäevaselt võtma multivitamiine, lisaks vitamiin B12, kaltsium + vitamiin D, raud.
Arst mainis küll, et kaks aastat pärast operatsiooni tuleks rasestumisest hoiduda. Meie aga lapsi enam ei planeerinudki, meie vanem laps oli juba 11-aastane. 2015. aasta augusti lõpus, kolm aastat pärast operatsiooni olime perega Saaremaal puhkamas, toimus "Muinastulede öö" ja juhtus "õnnetus". Otsustasime, et kui juhtus, siis peab see beebi meie juurde tulema!
Läbitud maovähendusoperatsiooni tõttu olin raseduse ajal rangema kontrolli all. Beebi võttis minu kehalt kõik, mis võtta oli - lõppeks määrati mulle neljakordne päevane rauaannus, kuid ka seda oli liiga vähe. Kaks korda sattusin haiglasse tilguti alla, et saada piisavalt lisaaineid minu ja beebi tervise tagamiseks. Tegin läbi kaks minestushoogu - pilt kadus silmeest ja jalad alt. Umbes kuuenda kuu pealt jäin koduseks, sest arst enam tööle ei lubanud, pidin puhkama. Samas ongi mulle looduse poolt antud rasked rasedused - see rasedus oli isegi kergem, kui esimese lapsega!
Kaalule mõjus rasedus hästi, kuna sünnitama minnes olin kergem, kui raseduse alguses - raseduse ajal hakkas kaal taas langema. Praeguseks on kaal juba 63 kg. Ka muus osas on tervis pärast beebi sündi korras olnud. Vaid rinnapiimast pole beebi söönuks saanud. See on lahja, laps sellest kõhutäit ei saa. Hakkas kohe pudelit juurde saama. Rinda saab lihtsalt rahustuseks ja tuttu jäämiseks! Ilmselt on see operatsiooni mõju, sest esimese lapse puhul oleksin võinud kogu küla beebid ära toita ja oleks ülegi jäänud :)"
Kadri lugu: laps on pisike, sest süüa lihtsalt ei saa
"Operatsioonist, mille käigus 85% mu maost eemaldati, on möödas kõigest aasta ja seitse kuud. Enne operatsiooni kaalusin 91 kilogrammi, kuid operatsioonile sain tänu sellele, et mul olid kõrge vererõhk ja südamerütmihäired, mille vastu tarvitatavad ravimid ei lubanud kaalul langeda.
Esimesed kuud pärast operatsiooni olid päris rängad. Narkoosist toibudes valutasid kõik kohad, kuid kohe ajasid haiglaõed mind voodist välja kõndima. Pärast seda operatsiooni on oht trombide tekkeks: peab kõndima, et veri ringi käiks ja tromb südamesse ei jõuaks. Kõndida oli aga meeletult raske ja valus. Kaks sammu korraga, puhkad ja nii taaskord edasi. Kõige raskem ja valusam oli voodist välja saamine. Nii, kui vale asendi võtsin, oli selline tunne, et miskit kõhus rebeneb.
Süüa loomulikult ei saanud. Ei tohtinudki. Loputasin vaid suud. Väike lonks vett, neelad ja siis hakkab meeletult valus. Esimesed kuus kuud pärast operatsiooni ei söönud ma reaalselt mitte midagi, sest ma ei saanud. Mul oli kogu aeg valus. Toiduks nimetasin ma sel ajal ainult keefirit, vett ja kohvi. Ka klaaskommid ja tükike šokolaadi olid ka need, mis mulle natukenegi energiat andsid. Kui arst mainis, et neli nädalat pärast operatsiooni peaksin ma saama süüa püreesuppe, siis mina nägin nendest vaid und. Püreesuppi sain süüa alles pärast poole aasta möödumist ja sedagi kahe teelusika kaupa. Kui need alla neelatud sain, oli kõht 24 tundi täis.
Möödus aasta ja jäin rasedaks. Kaalusin siis 49,6 kg. Kartsin väga, et pean raseduse katkestama, kuid arst kinnitas, et paljud selle opi läbi teinud naised on terved lapsed sünnitanud. Jah, kuid mina, kes ma ei saanud veel normaalselt süüagi, kuidas siis laps saab kõik vajalikud ained? Esimesed kuud kartsin tema pärast kogu aeg. Sundisin end sööma, kuid olgem ausad - ma olin vaid kolme ampsu kodujuustu ja puuviljade peal, ning needki oksendasin pidevalt välja.
Arstil käies tehti palju analüüse ja vereproove. Igapäevasesse menüüsse lisandus veelgi enam vitamiine ja mineraalaineid.
Tänaseks päevaks on mu vererõhk madal, kuid südamerütmihäired jäädavalt kadunud. Tunnen ennast meeletult hästi. Kõik negatiivne, valud ja oksendamine, on meelest läinud.Jooksmas on 35. rasedusnädal ja hetkel kaalun 56 kg. Ka loode on natuke liiga väike, kuid ämmaemand rahustab, et tal on veel aega kasvada. "
Egle lugu: liiga varane rasestumine tõi vitamiinipuuduse
"2015. aasta jaanuaris kaalusin 140 kg ja minu kehamassiindeks oli üle 40. Mul oli tekkinud rasvumisega kaasuv haigus - diabeet. Sain rohelise tule maovähendusoperatsiooniks. Lõikus tehti teoks 2015. aasta aprillis.
Kaal langes normaalselt - 2016. aasta aprilliks, mil operatsioonist möödunud aasta, olin kaalust alla võtnud 55 kg. Arst oli andnud soovituse kahe aasta jooksul mitte rasestuda, kuna keha alles taastub operatsioonist ega suuda veel piisavalt vitamiine omastada. Mina jäin siiski rasedaks juba mai alguses. Olime mehega aastaid teadnud, et ei saa lapsi, ega kasutanud rasestumisvastaseid vahendeid. Hetkel on rasedust 34 nädalat.
Kuna mu magu ei mahuta kuigi palju toitu, pean võtma terve raseduse vältel lisavitamiine. Hoolikast vitamiinide tarbimisest hoolimata diagnoositi mul aga hiljuti vitamiinide B12 ja D puudus. Korra nädalas käin haiglas B12 süsti saamas. Arst on seoses vitamiinipuudustega olnud väga napisõnaline. Ka internetist on sel teemal raske infot leida."
Loe Emmede Klubi informatiivset artiklit vitamiini B12 puudusest raseduse ajal SIIN.
(Kõik fotod: erakogu)
Milline on Sinu kogemus rasvumise kirurgilise ravi ja rasedusega?
