Reelika tahab oma lugu jagada just selle pärast, et teisi julgustada. “Kõigil ei teki kohe piima ja keegi ei ole selle pärast ebanormaalne või halb ema. Kui ise koos lapsega pingutada, on võimalik alguse raskused ületada,” paneb ta teistele südamele. Samuti toonitab ta, et abi otsimine on igati normaalne ja õigustatud.
Kuigi Reelika laps oli tähtaegne, selgus teise elupäeva kontrollkaalumisel, et laps on liiga palju alla võtnud ja kaotanud sünnikaalust suisa 11%. Järgmisel päeval tehtud kontrolltoitmisel selgus ka, et pooletunnise imetamise järel ei lisandunud lapse kaalule ainsatki grammi, samuti oli laps väga rahutu. “Kuna piima ei tekkinud, sai laps algul süstlaga rinnapiimaasendajat,” räägib Reelika. Igaks juhuks tehti lapsele ka vereproovid, et välistada võimalikud haigused.
Imetamisnõustaja juurde suunas Reelika lastearst. “Ta küll soovitas ka harjuda mõttega, et lapse võiks pudeli peal üles kasvatada, kuid pani siiski aja nõustaja juurde,” meenutab Reelika. Seal käis ta kokku viis korda iga nelja-viie päeva tagant ning kiidab teenust väga. “Iga kord, kui jõud hakkas raugema, sain sealt innustust,” ütleb ta. Esimesel korral nõustaja juures oli laps üsna laisk sööja. “Eks kunsttoidu kogus oli nii suur, et tal polnudki vajadust rinnal nii-öelda tööd teha,” arvab Reelika. Pärast lisapiima koguse vähendamist ja süstlast toitmise asendamist topsikesega muutus laps söömisel aktiivsemaks.
Rinnapiima topsist andmine tähendas, et Reelika pidi imetamiste vahele jäänud perioodidel rinnast piima pumpama, et lapsele oleks midagi anda ja et piima tekkimist stimuleerida. “Abiks oli elektriline rinnapump, manuaalne ei sobinud üldse,” meenutab Reelika. Nõustamises julgustati Reelikat mitte alla andma ja anti juhised järgnevateks päevadeks. “Juhendati ka last sööma "ergutama", ehk vajadusel käsi-jalgu masseerima,” räägib ta.
Lisaks pidas Reelika imetamispäevikut, kuhu märkis kellaajaliselt söögikorrad ja selle, kui palju antavast lisast moodustas kunsttoit, kui palju välja pumbatud rinnapiim. Kontrolltoitmistel oli lapseni jõudva rinnapiima kogus üha suurem ning lisatoidu kogust aina vähendati. “Väga hea tunne oli näha, et laps on võimalik ainult rinnale saada,” kiidab Reelika imetamisnõustajate tööd.
Tol hetkel arvas ta, et kõigil läheb rinnaga toitmine lihtsalt ja piim tekib iseenesest. “Hiljem selgus, et nii mõnelgi tuttaval ei olnud kõik alguses libedalt läinud. Tundub, et sellest väga ei räägita,” sõnab Reelika. Kui sellele lisada stressirohke toitmine - last tuli toita rinnaga, siis anda lisa ja vahepeal kaaluda - on selge, et emotsionaalselt oli Reelikal väga raske. "Kuigi olin enne sünnitust peast läbi lasknud mõtte, et rinnaga toitmine on valik number üks, ei ole maailma lõpp, kui laps sööb pudelist. Siiski ei arvanud ma, et rinnaga toitmisel mingeid raskusi tekib ja seetõttu ei olnud rinnapiimaasendaja isegi mitte plaan B, vaid pigem plaan F. Aga vähemalt ei olnud mõte rinnapiimaasendaja andmisest päris võõras,” meenutab ta.
Kokku kestis selline mitmel rindel toimetamine kolm-neli nädalat ja esimese elukuu täitumise ajaks oli laps juba 100% rinnal. Nüüdseks on tegu 10-kuuse põnniga, kes sööb ka putrusid ja püreesid.
