Pildil Viktoria koos mõnekuuse pojaga. Foto: Erakogu
Viktoria imetamislugu on imetabane, sest tal jätkus kannatust ja jõudu jätkata ka pärast valgutalumatuse diagnoosi ja haiglas viibimisi. Oma loos avaldab ta tänu spetsialistidele ja perekonnale, kelle abil õnnestus tal oma last aasta aega rinnapiimaga toita. Viktoria räägib oma loo ise:
Öeldakse, et rinnapiim on justkui jäätis, penitsilliin ja narkootiline mõnuaine - kõik ühes, pakitud kahte ilusasse konteinerisse. Ma olen alati rinnapiimausku olnud ja südamest leian, et rinnaga toitmine on vastastikuselt kasulik sümbioos. Seda mitte ainult toitainete ja antikehade vahetamise kohapealt, vaid ka biokeemia seisukohalt. Minu teise lapse imetamislugu on küll konarlik ja üles-alla nagu Ameerika mäed, kuid ma olen väga õnnelik, et suutsin meie asjaolude juures teda aasta aega rinnaga toita.
Minu poeg sündis väga kiiresti ja oli imetamise koha pealt täielik tšempion. Kohe pärast niiskest ja pimedast kõhukambrist välja saamist teadis ta, kuhu minna ja mida suhu otsida. Selle teekonna alguses oli küll minul mõningaid kohanemisraskusi, kuid tema teadis kohe, mida teha ja kust kõige paremat süüa leiab.
Mõned päevad pärast haiglast pääsemist saime telefonikõne, et meie teisel lapsel on haruldane geneetiline ainevahetushäire nimega fenüülketonuuria (valgutalumatus). Selle diagnoosi juurde kuulusid lõpmatud vere-ja uriiniproovid, lastehaigla külastused, pediaatrite ja dietoloogide visiidid, erinevad kordustestid.
Pärast diagnoosimist määrati meile raviplaan, mille järgi ma ei tohtinud teda 5 päeva rinnaga toita, et tema fenüülalaniini tase veres normi piiridesse saada. Selle nädala jooksul pidime oma nädala vanust vastsündinut spetsiaalse ainevahetushäirete jaoks mõeldud piimaseguga toitma ja mina pumpasin kogu aeg rinnapiima, et keha seda ikkagi edasi toodaks ja et kui ühel hetkel ta tagasi rinnale saan panna, siis oleks tal mida imeda. Vahepeal ei suutnud ma rindasid päris tühjaks pumbata ja jäin rinnapõletikku. Aga jonnakusest ja eesmärgikindlusest jätkasin ja pumpasin. Öösel ja päeval.
Kuskile sinna kolmanda nädala kanti ja minu sünnitushormoonide möllu sisse mahtus ka haiglas olemine. Kuigi algselt kahtlustati lapsel ettevaatusabinõude raames kõige hullemat (meningiiti), siis kaks päeva pärast kõikide proovide tagasi jõudmist selgus, et pisikesel oli põiepõletik, mida sellises vanuses koheldakse ka üsna kriitiliselt.
Kindlasti oli see periood üks keerulisemaid minu elus. Kujutad ette, et sul on vastsündinu, kes on juba imemise käppa saanud, aga siis pannakse ta “dieedile” ja iga kord, kui ema ta sülle võtab, siis mis piina peab laps tundma? Tema ju ei saa aru, et kõike seda tehakse tema huvides. See oli nii mulle kui ka talle väga pisaraterohke.
Kui tema fenüülalaniini tase normi piiridesse läks, soovitasid raviarstid rinnapiima taas sisse tuua ja tutvustada. Aga meie imetamisrutiiniks jäi see, et ta pidi alati enne rinnapiima saamist oma 30-50 ml piimasegu saama, et suurema nälja ära kustutada ja selle abil kontrolliti, kui palju valku ta saab. Ma kartsin muidugi sisimas, et ta hülgab minu ettevõtmise rinnaga toita ja eelistab pudelit, kuid kõikidest raskustest hoolimata harjus ta sellise toitmisega ära.
Vastavalt tema vereproovi tulemusele pidime iganädalaselt muudatusi sisse viima: kas segu vähendama ja rinnapiima rohkem andma või vastupidi. Ma üllatusin väga, et meie kehad on niivõrd paindlikud ja kohanevad. Igasuguste olukordadega, ka sellistega ja et minu ja poja sümbioos olenemata keerulistest asjaoludest niivõrd hästi toimis.
Meil on lastehaiglas väga toetav dietoloog, kes julgustas rinnaga toitmist jätkama ja oli telefonikõne kaugusel, kallistas kui vaja ja kiitis igat minu ettevõtmist ja oli oma matemaatiliste valemite abil alati valmis asju välja arvutama, ära tõestama ja kindlaks tegema. Ja minu perekond, kes hoolimata sellest, et ma esimestel päevadel Skype vahendusel nutsin, ei lasknud mul pimedas koopas depressiooni minna, vaid julgustasid rinnaga toitma ja oma lastele parimat andma.
