Laps talub hapnikupuudust viis minutit. Pärast seda saabub ajusurm ja last enam tagasi ei saa. Sellepärast on tähtis, et lapsega koos olev täiskasvanu alustaks kohe ise elustamist, südamemassaaži ja suust-suhu hingamist - sellega võid päästa oma lapse elu. Meiega nõustus oma elu valusaimat kogemust jagama kolme lapse ema Siiri (29):
"Minu kolmas poeg Romek sündis 4. aprillil aastal 2015, viis nädalat liiga vara. Tal oli sündides sepsis (veremürgistusest tingitud eluohtlik kogu keha põletik). Peale selle vajas poja lisahapnikku ja kollasuse tõttu ka valgusravi. Kõik laabus aga ootamatult hästi - pärast kümmet haiglapäeva lubati meid koju. Ainsaks tingimuseks see, et käime mõned korrad haiglas kontrollis. Meie 2460 grammise sünnikaaluga Rommi kasvas hoolega.
Kuni selle kolmapäevani. Kolmapäevani, mille iga hetk jääb mulle meelde surmatunnini..
Käisime Rommiga suurematel poistel koolis ja lasteaias järgi. Tagasi koju jõudes oli Romek näljane ja hakkasin teda kohe toitma. Söödetud, hakkasin last krooksutamiseks õlale tõstma, kui tundsin, kuidad terve ta keha muutus järsku täiesti lõdvaks. Oleksin ta napilt diivanile pillanud. Nägin, kuidas tema nahk kiiresti lillakaks värvuma hakkas. Õnneks olin autokoolis elustamist õppinud ja laste elustamise kohta ka internetist omajagu lugenud.
Asetasin Rommi köögilauale, samaaegselt last lahti riietades ja kiirabisse helistades. Oma peas püüdsin meenutada laulujuppi, mille taktis lapsi elusama olin õppinud. Hüüdsin vanemale pojale, kes oli toona 11-aastane, et ta helistaks kohe vanaemale ja viiks siis oma nelja-aastase venna teise tuppa mängima.
Selle aja jooksul, mis häirekeskusel kulus mu kõne ühe inimese juurest teisele inimesele suunamiseks, suutsin poja elustamisega ise uuesti hingama saada. Hiljem öeldi mulle, et see aeg, mil Rommi ei hinganud, kestis umbes ühe minuti. Minu jaoks tundus see minut mitte vähem kui tunni pikkune..
Mäletan häirekeskuse kõneoperaatori sõnu: "Te olite tubli, kiirabi kohe jõuab," ja siis varises kõik minu sees kokku. Taipasin, mis just juhtunud oli. Taipasin, kui lähedal ma olin olnud oma poja kaotamisele.
Kiirabi jõudis kohale ja laps läbis põhjaliku tervisekontrolli, kuid midagi ei leitud. Arvati siis, et vast läks piim kurku. Sellegipoolest soovis kiirabi viia meid Pärnu haiglasse kontrolli, kuhu meie kodust Matsalust on umbes 80 kilomeetri pikkune teekond.
Kuna ka kiirabis peavad pisikesed sõitma turvavarustusega, siis pidin ma Rommi turvatooli panema. Kuna olime kõik kindlad, et oht on möödas, istus minu ja Rommiga taga ainult üks kiirabitöötaja - teine sõitis esiistmel, juhi kõrval.
Poolel teel Pärnusse karjatas meie kõrval istunud meditsiinitöötaja: "Lapse südametöö kadus!" Päästsin turvahälli traksid lahti, arst haaras lapse ja mina tõmbasin tema alt ära tooli. Juba teist korda tunni aja jooksul pidin ma tegema südamemassaaži oma enda elutule lapsele. Õnneks hakkas Rommi süda taas lööma.
Meile saadeti haiglast vastu reanimobiil, mis sisaldab tavalisest kiirabiautost enam varustust. Kui reanimobiil Pärnu all meie juurde jõudis, tegid arstid otsuse autot mitte vahetada - ajanappuse tõttu. Mäletan, et isegi kiirabi autojuht oli endast väljas, kommenteerides: "See kuradi küna ei liigu ju kiiremini."
Haigaravil olime taas kümmekond päeva. Nii uskumatu kui see ka ei oleks, lapse südame seiskumise põhjuseks diagnoositi harilik bronhiit! Kuna Rommi oli tibatilluke, ei saanud ta veel ise köhida. Seetõttu ei olnud mul olnud aimugi, et ta üldse haige oli. Südame seiskumises mängis rolli see, et poisi südamest leiti auk.
Tänaseks on Romek 1,5-aastane terve ja rõõmus poiss. Meie pere pesamuna. Auk tema südames on kokku kasvanud. Kuid kogetud valu ja abituse tunne minu südames ei unune kunagi. Vahel, kui Rommi magab, siis istun tema kõrval, lihtsalt vaatan teda ja nutan, sest kõik tuleb taas meelde."
Kas Sina tead, kuidas beebisid ja lapsi elustada?
