Sügava depressiooni üle elanud Kristeli lugu: Olin kuri võõrasema oma kõige kallimale

Autor: Emmede Klubi, okt. 19, 2016, keskpäev
Sügava depressiooni üle elanud Kristeli lugu: Olin kuri võõrasema oma kõige kallimale
Statistika järgi kogeb raseduse ajal ärevust või depressiooni kolmandik kõigist naistest, pärast sünnitust puutuvad depressiooni sümptomitega kokku enam kui pooled naistest ja ühel kümnest kujunebki välja depressioon. See tähendab, et depressioon on tunduvalt levinum rasedusega seotud komplikatsioon kui näiteks gestatsioonidiabieet, preeklampsia või enneaegne sünnitus. Ometi räägitakse just depressiooni ohust kõige vähem! Et ärevuse ja depressiooni all kannatavaid naisi aidata, otsustas meiega oma lugu jagada Kristel Kübarsepp (24), kes on rasedusaegse ärevuse ja sünnitusjärgse depressiooni läbi teinud ühel raskeimal võimalikul kujul:
 
"Minu esimene laps Markus oli üllatusbeebi. See tähendab, et rasedus ei olnud planeeritud - ma ei olnud lastele veel mõelnudki! Kuna kasutasin nii antibeebipille kui igaks juhuks ka kondoomi, siis ei osanud ma rasestumist kahtlustada. Kuid etskae, päevad hakkasid ära jääma. Kui naistearsti poole pöördusin, tuvastas ta 11-nädalase raseduse. Mida mina tegin? Minestasin ära!
 
Kui toibusin, panin end kohe kirja abordile. Emaks saamine ei kõlanud mulle mitte lihtsalt hirmutavalt, vaid nagu surmaotsus. Helistasin mehele, ka tema oli ehmunud. Siis aga rääkisin oma emale, kellele idee vanaemaks saamisest jubedalt meeldis. Õnneks sai mees loa ajateenistusest korraks koju pöörduda. Koos sai tehtud mu elu parim otsus. Ma ei taha isegi mõelda, kui oleks teisiti...
 
Paraku kummitasid mind raseduse ajal pidevad hirmud. Pambu ees, kes muudkui nutab, vajab MINU abi, MINU aega, MINU raha, MINU und! Samal ajal otsustasin raske töökoha kergema vastu välja vahetada, kuid uut tööd ma ei leidnudki. Pidin kolima tagasi oma vanemate juurde. Üksi, ilma rahata, vanemate juures, rase! Hirmust sai paanika. Ühel päeval süüdistasin oma kõhtu, teisel päeval palusin vabandust. Miks ma kellelegi oma tunnetest ei rääkinud? Mind oli kasvatatud nii, et oma muredega tuleb ise toime tulla, mitte teiste kukil elada. Ämmaemanda ees kiitsin ja kallistasin oma kõhtu, vatrasin beebiriietest.

20161017111602-63896.jpg

Kui laps ära sündis, olin tühi ja haavatav. Nädala pärast sai mees ajateenistusest koju. Ta püüdis küll mulle toeks olla, ja oli ka, aga mina ikkagi vajusin. Vajusin üha mustemasse auku, kuni olingi kadunud. Mind valdasid hirmsad mõtted oma lapse hülgamisest, ära põgenemisest, endalt elu võtmisest. Röökisin lapse peale. Elasime neli kuud elu, kus ma olin valmis oma last raputama. Mäletan hetke, kui jooksin paanikas oma isa juurde, laskusin tema ette põlvili, nutsin ja anusin, et ta mind ära hullumajja viiks. 

Nii saigi alguse minu raviteekond Tallinna Psühhiaatriakliinikus. Diagnoositi sügav sünnitusjärgne depressioon. Paremuse poole hakkasid asjad liikuma alles siis, kui laps oli juba aastane - minu tolleks hetkeks neljas raviarst kirjutas välja ravimid, mis viimaks aitasid. Juba kolmandast päevast alates olin viimaks inimene, naine, viimaks ema, aga ka tütar, sõbranna. Ajapikku sain terveks.

20161017105931-18372.jpg

Esimesed nädal aega hoidsin last pidevalt kaisus ja nutsin südantlõhestavalt. Tundsin meeletut kahetsust ja hirmu selle ees, mida olin haigena tundnud ja teinud. Olin aasta aega olnud kuri võõrasema lapsele, kes on tegelikult mulle kõige tähtsam ja kallim inimene siin maailmas! See süütunne saadab mind terve elu, kuid ma olen endale tänulik, et otsisin ja sain abi enne, kui oleksin teinud midagi, mis oleks minu või tema elu lõpetanud. 

Nüüd ootan oma teist last. Hoian pidevat ühendust oma raviarstiga. Ta on öelnud, et juhtunu ei kordu minuga, kuid hirm on minus siiski olemas. 

Mida siis sellise seisundis, sügavas sünnitusjärgses depressioonis inimene teha võib? Last lüüa, raputada, maha jätta, hüljata ja kõike seda mida mina kartsin, et võin teha, aga õnneks ei teinud. Raskes sünnitusjärgses depressioonis inimene ei kontrolli ennast, oma emotsioone ega tegusid. Seda tunnet on võimatu seletada neile, kes seda läbi teinud ei ole, aga naised, kes on sünnitusjärgse depressiooni all kannatanud, teavad, mida ma mõtlen. Sundmõtted ja kabuhirm. Paanika, viha eimillestki. Öelda depressioonis inimesele "saa sellest üle" on sama hea, nagu öelda kukkuvale inimesele "jää seisma" või surnule "ärka ellu". 

Aga see on minu lugu! Lugu, mida ma avalikult jagan, et teised samas olukorras emad tunneksid, et neid mõistetakse, ja oskaksid otsida abi, ning kõrvalolijad oskaksid sünnitusjärgset depressiooni märgata ja aidata selle all kannataval naisel või mehel abini jõuda. Enne, kui juhtuvad koledad asjad. "


Kristel peab oma pere tegemistest ka blogi, mis asub SIINSünnitusjärgse kurvameelsuse, depressiooni ja psühhoosi kohta võid pikemalt lugeda SIIN.

 
Aitäh Sulle, Kristel, et jagasid meiega oma lugu!