Sünnilugu: Kuidas Lenna-Ly siia ilma sai

Sünnituskogemus suures ja väikses haiglas võib omajagu erineda. Täna jagab meiega oma pisitütre siia ilma saamise lugu Jaana (31), kes jäi väga rahule personaalse ja privaatse lähenemisega Järvamaa haigla sünnitusosakonnas.Ta kirjutab:

Minu rasedus algas stressirohkelt. Kuna beebi oli planeeritud, siis ootasin kahte triipu väga. Kohe, kui testile oma kaks triipu kätte sain, panin otsejoones arstiaja! Vastuvõtt toimus täpselt enne jõule. Paraku oli loode sel ajal veel nii pisike, siis arst teda õieti ei näinudki. See tähendas, et kõige hullem variant oleks olnud… ei taha välja öeldagi! Nii hakkasin ma käima ülepäeviti verd andmas, et näha, kas rasedus ikka kestab. Õnneks rasedushormoon HCG iga korraga siiski tõusis, kuni lõpuks oli  loodet näha ja ultrahelis.

Edasi kulges rasedusega kõik hästi. Ainult iiveldus piinas mind esimesed kuud nii raskelt, et jäin haiguslehele. Mõtlesin veel, et väga hea – saangi puhata, kuna kodus on kasvamas veel üks laps. Kui iiveldus lõpuks möödus, algas minu jaoks raseduse nautimise aeg. Ka ultraheliuuringut ootasin väga, kuna lootsin saada tütre – poeg mul juba on. Peatselt saingi vastuseks, et ootan tütart!

Sünnituse tähtaeg oli täpselt 31. august, mis tekitas meile suurt ärevust, sest venna läks täpselt sel sügisel 1. klassi. Loomulikult ei tahtnud ma tema aktust nii-öelda maha magada… Aga just nii läks – printsess tuli täpselt tähtajal!

Mis lekib?

Augustikuu viimased päevad olid segased – kogu aeg oli tunne, et kas nüüd on minek või ei ole. Kolm päeva enne sünnitust hakkas vaikselt eemalduma limakork. Ma ei saanud lõpuni aru, kas ma lekin või ei. Kas ma peaks minema arsti juurde või ei. Öösiti ma enam magada ei saanud, sest iga liigutuse peale tundsin, nagu midagi tuleks, ja jooksin aga vetsu. Arstiga olin ka suhtluses, tema arvas, et küllap on vaagnapõhjalihased lihtsalt nõrgad. Mina aga arvasin teisiti.

Kolmandal seesugusel päeval – see oli 30. august – istusime abikaasaga õhtul kodus, kui mul hakkasid õrnad valud. Ignoreerisin neid ja mõtlesin endamisi, et valutan nii kaua kui jaksan, sest kes teab, äkki on ikka valehäire. Kui olin kuskil kaks tundi valutanud, läksin vetsu pissile. Ootamatult tuli osa lootevett otse põrandale... ja sama kiiresti tuli ka hirm naha vahele. Sain aru, et täna öösel on minek – ei ole siin mingit valehäiret.

Suundusin tagasi tuppa, kus abikaasa rahus seriaali vaatas... Mina endamisi mõtlesin, et kuidas ma talle seda nüüd serveerin, et enne südaööd on vaja haiglasse minna. Elame Raplas ning otsustasime sõita sünnitama Paidesse. Tahtsin teadlikult seekord väiksemat haiglat ja privaatsemat kohta. Kuna sõit võttis aega umbes tunni, hakkasime kohe minema. Terve tee käisid tuhud iga mõne minuti tagant, aga olid veel talutavad ja üle hingatavad. Siiski – iga kilomeetriga minu pinge kasvas. Ei kujuta ette, kuidas abikaasal oli, tema ju sõitis.

Vaikne suveöö

Kell näitas täpselt keskööd, kui imearmas ja sõbralik ämmaemand Piret meid Paide haiglas vastu võttis. Samal ajal, kui ämmaemand küsis minult elementaarseid küsimusi nagu palju nädalaid on ja kas tulin sünnitama, mõtlesin oma peas ikka veel, et äkki on valehäire – äkki ma ikka jõuan oma poja 1. klassi saata! Vastasin, et nädalaid on täpselt 40 ja viimased päevad tilguks nagu vett ja eralduks limakork.

Ämmaemand tegi looteveetesti, mis täitas, et lootevett on tõesti tulnud, aga vähe. Kuigi samal ajal jätkusid mul kerged tuhud, oli avatustki oli selleks ajaks ainult 2 cm. Ämmaemand kirjutas meid sisse, kuid saatis teise tuppa puhkama. Pakkus veel külmkapist müslitki! Kui abikaasaga suunatud tuppa jõudsime, sain kolme voodi järgi kohe aru, et see on ühispalat, ning kui keegi peaks liituma, peab minu abikaasa lahkuma. Ämmaemand aga lohutas, et isegi, kui keegi tuleb, siis abikaasa saab magada koridoris diivanil.

Seal me siis olime, kuid mina ei osanud midagi peale hakata ja und mul ka ei tulnud. Abikaasa läks magama, mina hakkasin aga edasi-tagasi sammuma ja mõtlema välja mooduseid, kuidas tuhud üle hingata. Kuna tuba oli pisike, siis enamik minu asendeist sisaldasid pooleldi aknalauale najatumist ja öise linna vaatamist. Liiklust polnud, kõik oli vaikne. Selleks ajaks oli kell juba pool kolm öösel. Tegin akna lahti, sisse tuli mõnus värske õhk. Peaaegu, et soe, kuigi suvi oli läbi saamas…

Tuiasin seal toas muudkui ringi, aeg-ajalt vaadates abikaasat, kes õndsat und magas. Selleks ajaks olin valutanud viis tundi, kuid mul oli üsnagi hea olla... Kuniks asi pöördus.

Kella 5-6 ajal hommikul läksid valud nii hulluks, et lõi isegi korraks südame pahaks. Ma olin ka abikaasa üles ajanud, kuna selles staadiumis ma enam üksi olla ei tahtnud. Mõtlesin, et lähen duši alla. Olin juba riided seljast võtnud, kui selgus, remondi tõttu ei ole sooja vett! Mul oli niii külm, selleks hetkeks juba suur uni ja pettumus. Panin uuesti riidesse ja mõtlesin, et otsin muu mooduse valusid üle elada. Kuna valud lõid selga, aitas see, kui abikaasa vajutas kätega puusade peale. No ikka täie jõuga. Ma pidin aina ringi käima, sest voodid olid seal kivikõvad, et lihtsalt ei kannatanud pikali olla!

Enam ei jaksa!

Kella seitsme ajal hommikul tuldi mind esimest korda kontrollima. Mäletan, et küsisin mingitki valuvaigistit, kuna olin juba jõuetu. Paar tundi tõsiseid valuhoogusid oli mind energiast nii tühjaks tõmmanud. Ämmaemand vastas, et tal pole mulle midagi anda – ainult naerugaasi, kui sünnitustuppa lähen. Aga millal? Millal ma sinna saan? Need olid mu mõtted.

Kui kell liikus kaheksa suunas, tuli koos uue vahetusega mind üle vaatama ka arst, kes saatis mu sünnitustuppa. Abikaasa istus minu kõrval, mina olin voodis. Valud olid tihedad ja korralikult piinavad. Sain lõpuks oma naerugaasi, aga see toimis vaid siis, kui valuhoog oli nõrgem. Kui tuli rängem hoop, siis see ei mõjunud – pidin ainult hingama korralikult. Abikaasa hoidis mu kätt, millest tal on tänaseni minu küünte tekitatud armid. Meenutus missugune!

Kuna laps ei liikunud ei üles ega ka alla, otsustati mul veekott katki teha, et äkki see kiirendab asja. Tulutult. Ma valutasin samamoodi edasi. Lõpuks seisid minu ees vist oma neli-viis naist, kes kõik nuputasid, mida minuga teha. Mind aeti püsti, et äkki aitab see last allapoole.

Selleks ajaks oli mul janu, uni, nälg – mul lihtsalt polnud enam jõudu. Lõpuks tundsin siiski, et pressid hakkavad tulema, asi hakkab liikuma.  Ämmaemand soovitas kasutada järi. Abikaasa minu selja taga, vaatasin seda pinki mõttega, et no ei tundu mugav, aga mis siis ikka, tuleb minna. Uskuge või mitte, aga see oli hoopis mugav! Arst veel küsis üle, kas sünnitad siin või lähme voodisse? Mäletan hästi, et vaatasin kella, vaatasin voodit ja vastasin: ei, jääme siia, aitab küll!

Hetk, mis jääb alatiseks

Lõppakord oli väga kiire ja muidugi ka väga valus, aga kell 8:45 sündis meie tütar. Piltilus, roosa, puhas. Isegi arstid ütlesid, et oi, kui ilus laps! Ma mäletan siiani, kui neoonsinine oli meie nabanöör. Ühtäkki kadusid kõik mured – kadus uni, kadus jõuetus, kadus nälg. Päike paistis, oli ilus hommik ja me olime rõõmsad.

Suundusin voodisse, kus mind samal ajal veidi õmmeldi, kui beebiga asju aeti. Seejärel sain tütre enda kõrvale. Abikaasa tõi mulle sinnasamma ka hommikusöögi ja nii me seal lebotasime. Paides oli ideaalne see, et meedikud läksid kaheks tunniks sünnitustoast ära – see oli meie aeg. Keegi ei seganud. Seal tegin esimese videokõne oma seitsmeaastasele pojale, et talle tema väikest õde tutvustada. See oli hetk, mis jääb alatiseks. Meile kolmele – mulle ja mu lastele.

Minu taastumine läks üpriski hästi. Õmblused paranesid ja veritsus taandus kiiresti ja kuskil kahe nädala pärast mul oli juba väga hea olla. 1. septembri veetsin mina siiski beebiga haiglas, abikaasa viis mu poja 1. klassi. See piinas mind veel mitu kuud, aga tänaseks olen sellega rahu teinud. Uuel sügisel saan mina poja kooli saata ja väikse õe ka kaasa võtta.

Aitäh Sulle, Jaana, et jagasid meiega oma lugu!

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt toimetus@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.