Sünnilugu: Kuidas Andra 26 aastat tagasi ilmale tuli

Emmede Klubi
Emmede Klubi 18. aprill 2017 09:21

Meie pereblogija Andra ema Jane võttis ette suure töö: ta pani Emmede Klubi jaoks detailselt kirja, kuidas tema esimene laps nõukogude ajal, 26 aastat tagasi siia ilma sai. Privaatset sünnitustuba või ühekordseid sidemeid toona polnud, kuid emaks saamine oli naise jaoks just niisama õnnelik kogemus nagu tänapäeval!

"Minu esimene tütar sündis 16. novembril 1990. Tänaseks olen ma juba kahekordne vanaema tema kahele imelisele põnnile! Kui võrrelda sünnitust 26 aastat tagasi ja tänapäeval, siis sünnitus kui protsess on ju ikka sama, aga keskkond ja tingimused on ikka totaalselt muutunud. Õnneks ainult paremuse poole.

Kuna arsti poolt arvatud tähtaeg oli juba möödas, siis sain viimasel arsti visiidil saatekirja: kui esmaspäevaks midagi toimunud ei ole, siis lähen haiglasse ja sünnitus kutsutakse esile. Elasin tol ajal veel koos oma emaga - Lasnamäel, ühetoalises korteris. Toas oli üks nurk kapiga eraldatud ja seal kapi taga oligi siis minu ja peagi saabuva pisikese pesa.

Neljapäeval, 15. novembri õhtul tuli sõbranna mulle külla. Mängisime poole ööni täringumängu. Kella poole kolme ajal saatsin sõbranna takso peale, tulin tagasi tuppa ja läksin voodisse. Sain mõned tunnid magada, kui tundsin, et tuleb WC-sse minna. Unesegasena potil istudes ei saanud ma sugugi aru - kuidas see põis nüüd nii täis on, et kuidagi lõppeda ei taha! Hetke mõelnud, sain aru, et see ei ole enam põis, mis tühjeneb. Haarasin nagist rätiku, panin jalgevahele ja üritasin mitte midagi märjaks tehes tuppa tagasi minna. Ukse vahelt hüüdsin kohe ema ja andsin talle teada, et nüüd on aeg.

Siis läks kiireks: kuna meil kodus telefoni ei olnud, tuli kiirabisse helistamiseks minna välja. Kuna lähim telefoniputka asus meist üsna kaugel ja väga tavaline oli, et see lihtsalt ei töötanud, oli meil ema kõrvalkvartalis elava sõbrannaga kokku leppitud, et ükskõik mis kell, aga kui on vaja, siis läheme sinna helistama. Ema läkski. Mina jäin koju diivanile rätikukuhja otsa istuma ja ootama. Ma ei mäleta enam täpselt, kui palju helistamiseks ja kiirabi jõudmiseks aega läks. Meenub aga kiirabiarst, kes oli kohale jõudes rohkem paanikas kui mina ise. Meie emaga pidime teda rahustama, et ärgu muretsegu, ega ma kohe sünnitama veel ei hakka, ainult veed tulid ära. Ta küll tahtis mind hirmsasti kanderaamil autosse viia, aga kuna me elasime seitsmendal korrusel, siis oli ka kiirabiautojuht seda meelt, et ei ole vast hullu, kui ma omal jalal autoni lähen ja alles seal raamile heidan. Ning siis me läksime, sireenidega ja puha! See oli tegelikult päris hirmutav – hakkasin juba ise närveerima, et äkki olengi kuidagi raskesti haige…

Üllatusraseerimine

Haiglasse jõudsime kella kuue ajal hommikul. Vastuvõtus küsiti minult uuesti üle kõik andmed, mis tegelikult ka rasedakaardil juba kirjas olid. Paberitöö tehtud, saadeti mind järgmisesse ruumi, kus mind kaaluti ja mõõdeti ning anti mulle kohustuslik nabani lahtine öösark ja mingi kittel peale panemiseks ka. Minu enda riided võeti ära ja viidi haigla gardroobi hoiule. Isiklikud asjad vaadati kõik läbi - ega midagi keelatut kotis ole! Õnneks ei olnud. Mind saadeti jälle järgmisesse tuppa, kus paluti "pukki" ronida. Ukerdasin siis sinna üles ja olin valmis läbivaatuseks, aga ei – see oli hoopis raseerimiseks! Kuna keegi ei olnud mulle kahjuks soovitanud seda kodus teha, siis tuli mul see seal üle elada. Sahmaki külma seebivett jalgevahele ja ziletiga üle, veelkord ja veelkord… See oli niivõrd ebameeldiv protseduur, et ajab mind siiani õlgu väristama. 

Kella seitsmeks hommikul said sünnituseelsed tegevused viimaks tehtud ja mind viidi osakonda. Kaheksakohalises eelsünnituspalatis oli täpselt üks vaba voodi minu jaoks. Igas voodis andis keegi oma valudest isemoodi märku – enamasti väga kõva häält tehes. Kuna mina ikka veel ei valutanud, siis lootsin, et saan natuke tukkuda, aga selles lärmis ma magama ei jäänud.

Lõpuks tuli ka arst. Vaatas mind üle, kontrollis avatust ja nentis, et siin ei ole veel midagi. Kui mul kella poole kümneks hommikul ikka valusid ei olnud, otsustati tilguti panna ja sellega sünnitegevust kiirendada. See hakkas üsna peatselt mõjuma, kuid ikka tundus mulle, et kõik toimub liiga aeglaselt. Naised muudkui läksid ja uued tulid, aga minul mitte midagi erilist. Teiste kogemusel teadsin, et arst peaks minu juurde tulema, korraks pressida käskima ja siis viidaks mind edasi sünnitustuppa. Ootasin seda käsklust pikkisilmi. 

Sünnitus koos voodinaabriga

Nii, nagu sellel ajal ikka, oli väga oluline omada tutvuseid. Minu ema tundis Pelgulinna sünnitusmaja lasteosakonna juhatajat. Ema helistas talle ja palus mind vaatama tulla. Tuligi - uuris, kuidas mul läheb, vaatas tilgutit, kommenteeris, et see on nii aeglane… ja keeras ise juurde! Kella 13:30 ajal toimud keeramise hetkest alates läks lahti tõeline põrgu. Meeletu valutamine. Ma tundsin iga hetkega järjest enam, kuidas üks tegelane end minu seest välja tahab pressida. Arst käis veel avatust kontrollimas, aga lõi ikkagi käega - ütles, et ei ole veel kiiret kuhugi.

Ühel hetkel ma tundsin, et enam ei saa hetkegi oodata ja tahan kohe sünnituslauale saada! Kuna aga samal aja tuli telekast mingi seebikas, siis olid kõik arstid ja õed seda vaatamas. Palatis karjuvad naised ei huvitanud eriti kedagi. Kuna mina tõesti tundsin, et laps hakkab kohe-kohe sündima, siis hakkasin ka häält tegema. Selle peale reageeris kõrvalvoodis olev sünnitaja, kes läks arsti kutsuma. Kui arst tuli, sain kõigepealt sõimata, et mida ma hädaldan. Kui valu ei kannata, oleks võinud selle peale siis mõelda, kui mehega voodisse ronisid! Selle tiraadi saatel kontrollis arst moe pärast ka mu avatust, aga kus siis hakkas kõigil kiire! Nüüd kuulsin seda ammuoodatud sõna: "Pressi!" Pressisin nii, et lapse pealagi väljas, aga siis kästi mul ennast reformvoodilt püsti ajada ja üle koridori sünnistuppa minna. Ma ei saa siiani aru, kuidas ma sealt lapse pead kahjustamata püsti sain! Läksin siis, jalad harkis, vere rida järgi, üle koridori sünnitustuppa, kus ronisin sünnitustooli.

Edasi läks kõik nii, nagu tänapäevalgi – paar pressi ja kell 16:38 oli minu pisike ime sündinud. Oli selline soe ja kerge olla, minu tütar pandi mulle kõhu peale. Seda, et sünnib tütar, saingi teada alles sellel hetkel, sest raseduse ajal ultrahelis lapse sugu tuvastada ei õnnestunud. Kuna sünnitustoas oli tol ajal korraga kaks sünnitustooli, siis on mul sealt meeles veel üks hetk. Kui ma oma toolis lamades korraks pea paremale pöörasin, nägin täpselt kõrvalsünnitaja jalgevahele. Nägin, kuidas tema pisikene end sealt välja pressis… See oli üsna õõvastav vaatepilt, aga sel hetkel kaalus mu enda positiivne emotsioon selle vaatepildi üle!

Sidemeid või aluspesu kasutada ei tohtinud

Kui õmblustöö tehtud, võeti pisike mu kõhu pealt ära ja paluti mul kõrval olevale kanderaamile ronida. Seal pandi mulle plekk-kauss pepu alla ja lükati mind koridori peale "tilkuma". Seal olin paar tundi, siis sõidutati mind palatisse. Tänu varem mainitud tutvusele, oli mulle organiseeritud üksikpalat nr 10, kuuendal korrusel. Mõne aja pärast toodi mu väike "pamp" minu juurde palatisse ning paluti mähkida ja rinda anda. Ta oli mässitud selliseks jäigaks pulgaks. Mulle öeldi, et ma pean ta ära viimise ajaks uuesti samamoodi kokku pakkima.

Kuna laps pandi palati teises seinas olevale mähkimislauale, siis pidin ennast püsti ajama. Kui ma sealt voodist siis tõusin, viskas välja päris korraliku koguse verd. Sidemeid sellel ajal haiglas kasutada ei tohtinud. Nende asemel olid samblarohelised korduvkasutatavad linad. Kasutasid ühe ära, said puhta, sinu kasutatud lina läks aga pessu ja järgmisele naisele. Ei tohtinud kanda ka aluspesu, aga seda "kaltsu" oli ju vaja kuidagi üleval hoida. Õnneks olid teadjamad naised andnud mulle nõu, et võtaksin haiglasse kaasa kummipaela, millega kalts üles siduda. See oli igati väärt nõuanne.

Loik, mis minust voodist tõusmisel põrandale tekkis, tuli ära koristada minul endal. Anti hari, millel lapp otsas. Enda järelt kasitud ja oma "mähe" vahetatud, jõudsin lõpuks mähkimilsaua juurde, kus üks väike tegelane suurte silmadega ümbritsevat uudistas. Päästsin ta sellest "pulgast" lahti ja hakkasime teineteisega tutvuma. Söömisega saime kenasti hakkama, mähkimisega ka, aga no kuidagi ei õnnestunud mul teda "pulgaks" tagasi pakkida. Kui õde last ööseks ära viima tuli, ohkas ta sügavalt ja nentis: jälle üks saamatu. Pakkis tüdruku ära, võttis ta kaasa ja läks.

Selleks, et omastega suhelda, sai kasutada koridoris olevat telefoniautomaati. Mingeid pikki vestluseid muidugi pidada ei saanud, sest tavaliselt oli seal järjekord – kõik ju tahtsid oma suurt uudist maailmale jagada. Kui minu tütar sündis, oli haiglas karantiin, mistõttu ei olnud ka külastajad lubatud, kuid taas tänu tutvusele sai mu ema meid ikkagi laupäeval vaatama tulla. Ka pakke sai õnneks saata. Kosusime kenasti ning pärast viit kohustuslikku haiglapäeva saime koju. 

Vaatamata sellele, et tookord olid tingimused sünnitusmajas hoopis teistsugused, olid emotsioonid ikka samasugune nagu tänapäeval. Selle suure õnne tundmiseks ei olnud isegi tutvuseid vaja :)"

 

Aitäh Sulle, Jane, et jagasid meiega oma lugu!

Oma lapse ilmale toomine jääb naisele meelde igaveseks. Kui mõned detailid hääbuvad, siis teised jäävad püsima. Kas Sina, Sinu ema või vanaema oleks nõus jagama meiega oma lugu? Kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - on ju ilmatuma põnev lugeda, kuidas sünnitamine vanasti käis!

Kommenteerimiseks pead sisse logima Registreeru

ZOOMBOOK

ZOOMBOOK fotoraamatud
VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse sinu nutitelefonist

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse ...

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide talletamine fotoraamatusse

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide ...

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule 1000 raamatu kinkimisega

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule ...

Emmede Klubi lugejate sünnituslood

Sünnilugu: Kuidas Mia-Riin valutult siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Mia-Riin valutult siia ilma sai

Sünnilugu: Kert-Kristjani käänuline saabumine siia ilma

Sünnilugu: Kert-Kristjani käänuline saabumine siia ilma

Sünnilugu: Kuidas Lucas Soomes siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Lucas Soomes siia ilma ...

Sünnilugu: Kuidas Kevin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kevin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Anette 25 aastat tagasi siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Anette 25 aastat tagasi ...

Sünnilugu: Kuidas Nora oma kodus siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Nora oma kodus siia ...

Sünnilugu: Kuidas Robin õnnesärgis siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Robin õnnesärgis siia ilma ...

Ohud ja laste turvalisus kodus

Lapsed kipuvad kõike suhu pistma. Mida teha, kui laps on lämbumas?

Lapsed kipuvad kõike suhu pistma. Mida teha, kui laps on lämbumas?

Iga vanem võiks teada, kuidas elustada last

Iga vanem võiks teada, kuidas elustada ...

Põletushaava tuleb kiirelt jahutada veega, jääd kasutada ei tohi

Põletushaava tuleb kiirelt jahutada veega, jääd ...

Elektrilöögi all olevast inimesest kätega kinni haarata ei tohi

Elektrilöögi all olevast inimesest kätega kinni ...

Kui kukkunud laps ei tunne mõnd kehapiirkonda, tuleb kutsuda kiirabi

Kui kukkunud laps ei tunne mõnd ...

Värskeimad blogipostitused

Liisi kooliblogi: Esimene puhkus kahe lapsega - Kubija hotell-loodusspaas

Liisi kooliblogi: Esimene puhkus kahe lapsega - Kubija hotell-loodusspaas

Anette rasedusblogi: Lapsekandmine

Anette rasedusblogi: Lapsekandmine

Raqueli elu kaksikutega: Autoreis Poolasse

Raqueli elu kaksikutega: Autoreis Poolasse

Anette rasedusblogi: Sünnituseks valmistumine

Anette rasedusblogi: Sünnituseks valmistumine

Karoliina beebiblogi: Millised olid minu hirmud raseduse ajal ja milline oli/on reaalsus

Karoliina beebiblogi: Millised olid minu hirmud ...

Raseduskalender

Sisesta oma viimase menstruatsiooni kuupäev, et välja selgitada, mitmes rasedusnädal sul hetkel käsil on.
Logi ennast sisse, et raseduskalender salvestada!
Registreeru